Tamkivi: rikkuse valem

Oma esimese firma asutasin 18aastaselt Tartus ja ei saanud siis enam pidama. Seni suurim edulugu, millesse mul on olnud au panustada, on olnud Skype. Ja värskeimalt müüsin kuu aega tagasi oma kolm aastat ehitatud firma Teleport globaalsele ettevõttele MOVE Guides. Nüüd töötab meie Eesti meeskond edasi koos uute kolleegidega San Franciscos, Londonis ja Hongkongis, kirjutas ta Memokraadis.

Kõik need ärid kombineerivad inimesi ja tehnoloogiat. Kõige lihtsamalt öeldes on minu töö tuua kokku kõige targemad inimesed, et koos luua tarkvara, mida saab müüa inimestele väljaspool Eestit.

Seda tegevust nimetatakse riiklikes strateegiadokumentides tavaliselt nimetustega teabemajandus, kõrge lisaväärtusega teenused ja eksport. Nimetame, kuidas nimetame, aga mulle hakkab pärast esimest kahtekümmend üht aastat tunduma, et see mudel töötab. Enamgi veel, ma arvan, et väheste inimestega suurde maailma uudsete lahenduste tegemine, mida tehnoloogiaäri võimaldab, sobib väikese Eesti majanduse mootoriks hästi.

Ehk olete kuulnud, et selliseid suurte kasvuambitsioonidega, tehnoloogiaid rakendavaid firmasid kutsutakse start-up’ideks ehk idufirmadeks. Need on meeskonnad, kes alles otsivad oma ärimudelit.

Suurele ebaõnnestumise riskile vaatamata on Eestis selliseid alustavaid start-up-tiime praegu 400. Meie idufirmad ületasid hiljuti uudiskünnise sellega, et kaasasid möödunud aastal investoritelt üle 100 miljoni euro uut kapitali, tuues enamiku sellest Eestisse.

Investorite raha pole ettevõtjale muidugi veel tulu, vaid üks signaal usust nende firmade tulevikku, mille nimel tuleb kõvasti tööd teha. Aga Eesti riigi jaoks on juba sellest n-ö ettemaksust kohene kasu täiesti selge: 90% sellest rahast tuli välisinvestoritelt, see tähendab, et me ei jaga raha siin väikese riigi sees ümber, vaid toome seda juurde.

Lõviosa Eestisse jõudvast rahast kulub töökohtade loomisele. Selle aasta alguses töötas Eesti idufirmades 2500 inimest.

Maksuameti andmetel maksti iga töökoha pealt kuus keskmisel 1100 eurot tööjõumakse. Rõhutan, see on ainult maksude number, mitte palganumber. Tehnoloog, kelle ajutööd sellised firmad ekspordivad, ei ole nimelt odav.

Kui Eesti riigi keskmine palk on põhjanaabritega võrreldes veel nääpsuke 1200 eurot, siis tehnoloogiasektoris mitu korda kõrgem. Väga hea programmeerija palgatase on neli-viis-kuus korda kõrgem keskmisest. Kui Eesti bussijuht võib Soome kolleegist teenida 2–3 korda vähem, siis mõni Eesti programmeerija saab juba muiata Londoni kolleegi üle, kes peab vaid 20% paremast palgast maksma mitu korda kõrgemat suurlinna renti.

Kokku tõid need veel väikese käibega ja enamasti olematu kasumiga idufirmad möödunud aastal riigieelarvesse 28 miljonit eurot tööjõumakse, sisuliselt kolmandiku kogu Eestisse investeeritud välismaisest rahast! Ja number kasvas aastaga 33% ja sellel aastal võib oodata sama tempot.

Idufirmad on tehnoloogiaäri esimene faas, millest nad kõik loodavad kasvada päris firmaks, aga kahjuks vaid vähesed jõuavad sinna. Iga eestlane teab ilmselt Skype’i, TransferWise’i ja Playtechi, aga ei ole kuulnud kümnetest ja sadadest vähem õnnestujatest. Aga miks nende läbimurdjate poole tasub püüelda? Mis on neist üksikutest edukatest nohikutest kasu kogu Eesti majandusele?

Berkeley ülikooli professor Enrico Moretti on seda küsimust uurinud mitmel pool maailmas ja sõnastas oma järelduse: “Kõrgtehnoloogilised töökohad on ühe piirkonna jõukuse põhjus, ja arstid, juristid, katusepanijad ja joogaõpetajad on tagajärg.”

Moretti on leidnud, et tehnoloogiliste töökohtade ja muu hõive suhe on keskmiselt 1 : 5, Silicon Valleys on see suhtarv lausa 6 : 2. See tähendab, et iga kõrgepalgaline Facebooki või Google’i programmeerija peab kaudselt palgal enam kui kuut inimest: Uberi-juhti, advokaati, juuksurit, maheda piimavahuga kohvi valmistajat; ta sööb restoranis ei korista ega remondi oma rendikorteris ise midagi.

Piltlikult öeldes: selleks, et meil oleks Eestis kõigil inimestel head tööd, kattes kogu laia valikut kõigi töötajate oskustest ja huvidest, peaks Eesti kahanevast 620 000st tööturul olevast inimesest olema umbes 100 000 inimest tehnoloogifirmades. Kui lisaks tärkavatele idufirmadele arvestada ka meie küpsemat IT- ja telekomitööstust, siis on meil praegu ehk 20% sellest koos.

Huvitava kokkusattumusena, 100 000 on ka see töötajate arv, mida Euroopa Komisjon ennustas aastaks 2025 Eestis puudu jäävat rahvastiku vähenemise, vananemise ja inimeste liikumise tulemusena. Ettevõtjatel kipub klaas ikka pooltäis olema, nii et ma ütleks, et meil on vedanud, sest meil on võtta täpselt õige suurusega auk, mida saab Moretti valemit kasutades täitma hakata.

Minu eesmärk ei olnud täna tulla siia auväärt kogu ette, et öelda, milline peaks olema meie riigi majandusse sekkumise taktika, milline konkreetne maksumäär või seadusepügal, et meie järgmised 100 000 töökohta tehnoloogia poole kallutada. Nende juttude jaoks läheb vast enam kui 20 minutit, ja käivad koos fraktsioonid ja komisjonid, ministeeriumid ja ametid, ettevõtjate liidud ja idufirmajuhtide klubid.

Kasutaksin siin hoopis juhust, et võtta äsja jagatud mõtted kokku viie lausega visiooni, millise ettevõtluse poole meil tasub riigina püüelda. Ma arvan, et…

Järgmise kümnendi Eesti majanduse võiduvalem on teadmisi, teenuseid ja tehnoloogiat kõrge marginaaliga eksportivad ettevõtted.Nende asutajad ja töötajad on 75% ulatuses pärit Eestist, hea haridusega nii kohalikest kui ka välisülikoolidest. 25% asutajatest ja töötajatest on aga aktiivse ja avatud poliitikaga Eestisse elama meelitatud mujalt maailmast.Iga sellise firma loodud töökoht võimendub ümbritsevas sisemajanduses viieks täiendavaks töökohaks. Selline võimendusefekt tõstab sissetulekuid ja elukvaliteeti ning lahendab demograafilise puudujäägi.

See visioon on tehtav. Siin viies lauses on olemas enamiku poliitikate märksõnad, mida selleks vaja on ja millest ühtegi ei kuule te esimest korda: teadmiste levik, eksport maailma, hariduse finantseerimine, avatud väärtused, inimeste liikumine, kõrgepalgalised töökohad.

Tehnoloogiapõhise ettevõtluse toetamine ei pea tähendama riigi raha kühveldamist riskantsetesse idufirmadesse või start-up’idele priviligeeritud eristaatuste tekitamist. Mõelge meist kui rajaleidjatest, eesliinil katsetajatest, kelle teelt eemaldatud bürokraatlikud barjäärid ja kelle tegevust turgutav talentide hulga suurendamine tööjõuturul on tegelikult üldised hüved, mille mõju jõuab kiiresti kogu majandusse ja ühiskonda laiemalt.

Idufirmad ei ole selles visioonis mitte eesmärk, vaid esimene samm ahelas, kus parimatest neist saavad aastatega kõrgtehnoloogilised päris firmad, ja mis omakorda tekitavad juurde kõik muud töökohad, mida Eesti inimeste heaoluks vaja. Idufirmad on hüppelauaks selle eesmärgi saavutamisel.

Mis oleks, kui te siin saalis lepiks kokku majanduspoliitikate aluseks lihtsa eesmärgi soosida esmajärjekorras uute tehnoloogiaettevõtete loomist?

Olen kindel, et sel viisil maailmast koju toodud jõukust jagub kogu Eestile.

Tekst ilmus Memokraadis.