Tesla Paldiskisse

Hiljuti sai Põhjamaades suurt tähelepanu kaubandushiiu Amazon Põhjala IT-keskuse Amazon Web Services rajamise otsus Stockholmi, mille peale soomlased oli väga nördinud: miks mitte Helsingisse? Miks meie kehvemad oleme?

Kui palju kordi oleme mõelnud sama – miks peavad kõik olulised peakontorid/tehased/keskused asuma Helsingis ja Riias, mitte Tallinnas või Eestis? Meie geograafiline asend on vaat et parim – 400 kilomeetri raadiuses on Stockholm, Helsingi, Peterburg ja Riia, mõjusad tõmbekeskused. Maismaaühendus Euroopaga on hea ning peagi, kui veidi unistada, saame kiiresti Varssavisse või isegi Berliini. Helsingi-Tallinna tunneli idee ühendaks ka Helsingiga.

Logistika on igasuguste investeerimisotsuste kõige esimene kriteerium. Madalad maksud on olulised, kuid mitte esmatähtsad. Kui suudame arendada sobivat ärikinnisvara ning panna lennufirmad Tallinnasse ja Tallinnast otselende tegema, on kõik eeldused loodud, et Eesti võiks olla imeline ärikeskkond.

Me oleme korduvalt püüdnud suurfirmasid Eestisse saada. Meil on kosjas käinud nii BMW kui ka Google, kuid ikka oleme nad koos kosjaviinadega tagasi saatnud.

Kas me ei ole suutnud olla paindlikud ja külalislahked? Või ei ole julgenud või tahtnud teemaga edasi minna?

Me usume, et kõik rahvusvahelised firmad leiavad meid ise üles, kuna me oleme väikesed, püüdlikud ja tublid. Aga kas sellest üksi piisab? Kas meid ikka nähakse sellisena, nagu me end ise ette kujutame?

Primitiivne on mõelda, et suudame teha midagi odavamalt (vahel ka paremini) kui teised. Moodne maailm eeldab, et suudame luua pikaliselt toimiva keskkonna, millel on iseeneslik vajadus kasvada, areneda, saavutada. Uute teede, majade, tehaste ja kõige muu kõrval peavad olema ka inimesed, kellel on kirg ise panustada ning kellele meeldib muu kõrval ka materiaalne, st rahas mõõdetav tulemus.

Kui aga ühiskond ja elukeskkond ei toeta selliste inimeste püüdlusi, siis nad lihtsalt kolivad ära. Nad ei koli ära mitte ainult Helsingist Stockholmi, kus on neile sobivamad töökohad, vaid ka Stockholmist Londonisse, Shangaisse või New Yorki. Olgu, nad kolivad Räpinast Tallinnasse või hoopis Tamperesse.

Palju räägitakse sellest, et investorid ootavad stabiilset (maksu)keskkonda. See ei ole päris tõsi. Investorid ootavad, et makspoliitika oleks ette prognoositav ja et ärisektoril on võimalik muudatuste sisseviimisel kaasa rääkida, ka maksupoliitika muutmisel.  Kõik tegelikkuses ju mõistavad, et riigil on vaja vahendeid selleks, et luua seda sobivat keskkonda ning pakkuda inimestele nii sotsiaalseid kui julgeolekualaseid tagatisi.

Kõik ootamatud kulutõusud võivad ettevõtte ärimudelit aga surmavalt haavata. Miks arenguriikides on lihtne teha väikest äri, aga väga raske suurt? Väikse äri puhul vahetavad raha ja kaup kohe omanikku ning marginaal on hiilgav. Kuid suure äri puhul võib riik midagi drastiliselt muuta, mis võib ettevõttele olla hävitavate tagajärgedega.

Kas juriidiline keskkond võib olla võti, mis suudab ületada logistilisi takistusi, näiteks merd? Loomulikult. Iirimaa on suutnud napsata endale Apple’i, Google’i jpt suurfirmade Euroopa harud. Iirlased on olnud nutikad mitmeti, maksusoodustused on aidanud palju.

Võib ju tunduda, et suurfirmadel on raha niigi palju, kuid tegelikult peavad kõik ettevõtted karmis konkurentsis tegema ennastsalgavaid jõupingutusi, et oma turuosa hoida ja kasvatada, et olla homme natukene edukam kui täna.

Eesti võimalus on aidata hiiglastele konkurentsieeliseid luues sellest ise kasu lõigata. Mida rohkem on Eestiga seotud investeeringuid, seda sõltuvamad need firmad ja nende asukohariigid meie turust on. Need ettevõtted annavad olulise panuse meie ühiskonna heaolu suurendamisse, olgu selleks kas või kõrgepalgaliste töökohtade loomine, mis muidu asuksid kui mitte Stockholmis või Helsingis, siis Riias.

Nii et: Tesla Paldiskisse?