Miks me raha Eestist ära ajame?

Uus koalitsioon on asunud aktiivselt maksustama pankasid ja rahvusvahelisi ettevõtteid, kes justkui viivad liiga palju raha Eestist minema. Inimestele jäetakse mulje, et kuskil on tohutud maksuaugud ja pangad või suured välisfirmad ei maksa Eestis piisavalt makse. Seega oleks vaja kehtestada uued maksud. Selline mulje on aga sama tõene kui väide, et maakera on lapik.

Kui vaatame 2016. aasta või ka 2017. aasta esimese kvartali suurimaid tööjõumaksude maksjaid Eestis ja jätame kõrvale riigi enda allasutused ehk riigieelarve raha tõstmise ühest taskust teise, siis on eesotsas Swedbank ja Telia. 25 suurimast tööjõumakse maksvast ettevõttest rohkem kui pooled kuuluvad rahvusvahelisse kontserni ja annavad Eestis tööd 20 000 inimesele. Pankasid oli esimese 25 hulgas kolm. Kõik pangad kokku maksid aga 2016. aastal erinevaid makse ligi 150 miljonit eurot.

Teine kandev väide on, et Eestist viiakse liiga palju raha välja. Mida see väide tähendab? Viimase viie aasta jooksul on pankade laenujääk Eesti ettevõtetele ja eraisikutele kasvanud 4 miljardit eurot. See on raha, mis on suunatud meie majandusse. Sama palju on kasvanud hoiused meie pankades. Vähenenud on välismaalaste hoiused ja suurenenud kohalike hoiused. Ega valitsus ometi eelda, et raha väljavoolu takistamiseks ei tohiks välismaalastele hoiuseid välja maksta?

Usun, et keegi ei vaidle väitega, et finantssektoris on palgad keskmiselt kõrgemad kui paljudes teistes ja seega sellesse sektorisse töökohtade loomine on Eesti majandusele ja inimestele kasulik. Kogemus, kuidas lühiajalise kasu tagaajamisel kaotame pikemas vaates, on meil finantssektorist juba olemas. Vahepealsetel aastatel oli Eesti Läänemere piirkonnas ainus riik, kes kõva häälega rääkis soovist kaaluda finantstehingute maksu sisseseadmist. Tulemuseks oli see, et pan-Balti finantssektori ettevõtetes loodi sajad uued töökohad Eesti asemel Lätti ja Leetu. Mida Eesti tookord võitis? Mitte midagi! Aga kaotas miljoneid eurosid maksuraha, sest need töökohad ja neid omakorda toetav infrastruktuur loodi mujale. Selle maksu ideest õnneks loobuti, aga kohe otsustati lauale tuua uued peletajad.

Kui vaatame, kuidas on viimastel aastatel muutunud omakapitaliga seotud võlanõuded Eesti ettevõtete ning nende välismaal asuvate ema- ja tütarettevõtete vahel, siis on see number praegu samal tasemel kui viis aastat tagasi. Mingist hoogsast raha väljaviimisest märke ei ole.

Peaminister ütles, et Eestis teenitud kasum tuleb maksustada Eestis. Mida see globaliseerunud maailmas tähendab? Kui Eestis asuv IT-firma tellib arenduse allhanke korras oma tütarettevõttelt Ukrainast ja müüb valmis lahenduse kallimalt läbi oma müügiesinduse Saksamaal, siis kas valitsusel tekib kohe eeldus, et see on Eestis teenitud kasum ja seda tuleb maksustada? Aga see on ju siis juba tavaline ettevõtte tulumaks. Seda terminit millegipärast välja öelda ei taheta. Aga oleks aus.

Lisaks maksumuudatuste endi halvale signaalile on muret tekitav ka see, et nii pankade kui suurte rahvusvaheliste kontsernide likviidsusjuhtimist ja riskide haldamist hakatakse mõjutama poliitiliste loosungite kontekstis. Uute maksude aruteludel ei ole näha pikaajalist mõjuanalüüsi. Rahvusvahelise finantskriisi ajal olime rõõmsad, et kriis lahenes Eestis ilma maksumaksjate rahasüstita pankadesse. Seda toetasid pankade suured kapitalipuhvrid ja erinevate ettevõtete kontsernisisesed krediidiliinid.

Nüüd aga anname sõnumi, et need puhvrid on valitsuse arvates liiga suured ja neid tuleks maksustada. Selline suhtumine meenutab 25 aasta tagust püüet pankade likviidsust likvideerida. Me võiksime ju olla 25 aastaga targemaks saanud.