Sest nad ei saa aru ja neid ei huvita

„Nutt tuleb peale ja käed langevad rüppe,“ olla üks mutike kunagi lausunud, nähes, kuidas põrsad peenramaa olid ära sonkinud. Oh, oleks ta veel näinud, mis Eesti poliitikas toimub!

Lõppev nädal meenutas võistluse „Kes omadele rohkem keerab?“ lõppvooru. 9. mai ebaõnnestunud kommentaarid ja näpuviibutamine näpuviibutajale polnud veel jõudnud vaibuda, kui Mihhail Korb komistas ja Arvo Sarapuu ehmatas. Mis toimub?

Vastus võib osutuda lapsikuseni lihtsaks. Keegi ei tea, mis toimub. Tegijad ise ka ei tea. Või, õigemini, teavad tagantjärele. Sven Mikser lausus kunagi tabava lause ühe tipp-poliitiku kohta, et too saab ise ka aru, mida ta mõtleb, alles siis, kui kuuleb, mida ta ütleb. Nii praegugi.

Oma mõtetest ja tegudest ja nende mõjust saadakse aru alles siis, kui need on avalikkuse kaudu endale tagasi peegeldatud. Martin Repinski ei saanud aru, et minister ei tohi oma kitsepidamise asjus vassida. Mailis Reps ei mäletanud, et minister ei tohi otsesõnu valetada, eriti, kui tema jutt on kusagil lindis. Mihhail Korb ei mõistnud, et minister ei tohi oma hetkelise ebamugavuse maandamiseks loopida valitsuse ametlikust liinist erinevaid loosungeid.

Kolmest kaks on ametist enneaegu lahti saanud. Võib-olla oleks skoor kolmest kolm, kui Repsi kaasus poleks olnud ajal, mil Ratase valitsuse tekitatud ootuspalang oli alles tipus ja skandaali keskmesse sattunud minister peesitas Edgar Savisaare kukutamise aupaistel.

Lihtsal vastusel on sama lihtne taust. Raske on teada, mis teed, kui sul pole aimugi, miks teed. Praeguse koalitsiooni kokkupanijatel oli ainult üks idee – võim.

Kaks tükki tahtsid võimule jääda, üks tahtis võimule saada. Sellega on nende tegelik programm olnud algusest peale täidetud – Reformierakond on kukutatud. Kuid mis edasi?

Riigi arendamise plaani polnud ega pole. Keskerakonnal pole pärast pikka opositsioonis istumist õrna aimugi, kuidas valitseda. Kitsamas ringis kipuvad ministrid kurtma, et õnne õuele toomiseks ei piisagi paljast heast tahtest. Suure pildi nägemist ja terviku tajumist ning peale kõige muu veel raha on ka tarvis.

Sellest viimasest on aga puudus suur. Nii suur, et seda üritatakse leida kõigi mõeldavate ja mõeldamatute vahenditega. Automaks tuleb ja ei tule. Mingi pakendite täiendav maks või mis iganes tuleb või ei tule. Abikaasade ühisdeklaratsioon kaob või ei kao. Vaid lihtsa maksusüsteemiga on lihtne – see ei ole enam lihtne.

Miks? Sest idee on asjaosalistel sama mis ennegi. Võim. Võim iga hinna eest. Jüri Ratast ei huvita, mis saab viie või kümne aasta pärast. Ta teab, et kui Keskerakonna fraktsioon läheb riigikogu selles koosseisus lõhki, siis laguneb ka valitsus ja Ratas läheb ajalukku suure ebaõnnestujana.

Yana Toomi ei huvita, mis on Eesti riiklikud ja eestlaste rahvuslikud huvid. Tema ajab vene asja nii suure kui väikse tähega ning hoolitseb oma häälte eest. Mihhail Korb võis tagasi astuda, kuid Toom teatas oma valijatele, et see oli suur viga. Võib-olla lõi mõttes käega, et vahet pole, kui eestlased ei vali teda niikuinii, siis tema ei vali sõnu ka.

Oudekki Loonet ja Olga Ivanovat omakorda ei huvita, mis valitsusest saab. Nemad on riigikogu liikmed ja teavad, et järgmistel valimistel on neil vaja oma hääli, sest partei omi andvat kohta nimekirjas enam ei tule.

IRLi ei huvita, et nad surevad sellesse koalitsiooni. Vähemalt 2019. aastani on leival vorst ka peal. Sotse ei huvita, et maksuraha kolib Lätti, kuid alkoholist tingitud sotsiaalkulud jäävad Eestisse. Vähemalt ollakse pildil.

EKREt ei huvita, et nende ideed Eestist kui sõltumatust saarest on meie maanurgas utoopia. Vähemalt ollakse pettunutele ventiil ja selle survega loodetakse saada Stenbocki majja.

Ning lõpuks – Reformierakonda ei huvita, et neil endal ka ühtegi uut ideed ei ole. Võimule tahetakse tagasi.

Kui küsite, kuhu Vabaerakond jäi, siis noid ei hakka mainimagi. Neil pole isegi seda ideed, mis ülejäänutel.

Nukker. Eesti poliitika on nagu pioneerilaagris öises telgis sääskede püüdmine: kuulmise järgi vehitakse tühja, tunde järgi saab ise õudse tou ning hommikuks võtab sügelemine une ära.

Elu oleks lihtsam, kui oleks plaan või telgiasukatel näiteks taskulamp, mille valgel sääsed enne uinumist kinni püüda. Kuid plaani pole ehk taskulampi ei saagi põlema panna, sest see on kadunud. Mis ajab laksijaid veel eriti vihale, sest ei jõuta kuidagi kokkuleppele, kes, lurjus, lambi ära kaotas.

Nii võibki süüdistada oma telgi asukaid, naabertelgi rahvast, teise laagri elanikke või kehva kliimat, mis on tekitanud suurel hulgal vereimejaid. Kasu pole sest kõigest muidugi midagi, sest sõim riiki ei arenda ning sääski ei sega.

Mis võiks olla lahendus? Järgmine kord enne matkale minekut võiks otsustada, kuhu ja miks minnakse, ning kuulata kogenud rändurite nõu. Sest muidu on kõik rändurid omadega rabas.