Rotatsioonibeibed

Umbes 15 aastat tagasi olime perega just valmis saanud uue maja ja käes oli aeg seda sisustada. Moodne Nokia kineskoopteleviisor, mis oli meil viimased viis aastat elutoas aega kulutanud, ei sobinud enam kuidagi uude keskkonda. Silm tahab ju ilu näha. Telekas iseenesest oligi ju ilus, ka teda ümbritsev tuba ja mööbel, aga no ei mänginud enam kokku. Jäi üle soetada uus pildikast. Aeg oli aga sinnamaani jõudnud, et turule olid ilmunud esimesed plasma-lameekraanteleviisorid. Sellised 15 cm paksused, kenad saledad tolle aja mõistes, suuremad lausa 42tollised. Uue jaoks enam raha ei jagunud, aga ka teise ringi kaupa oli saadaval. Varsti rippus meil 55 000 krooni eest seinal peaaegu uus Sharp.

Vana hea Nokia läks pööningule. Mäletan, kuidas ma vanemale tütrele ütlesin: „Vaata ja jäta see moment meelde. Uus tehnika asendab jäädavalt vana. Kineskoope ei vaja varsti enam keegi. Lameekraanid on tulnud. Kuid, nagu ajalugu näitab, on ka nendel millalgi ees viimnepäev, kui ilmuvad uued tehnoloogiad pildi edastamiseks.“

Nii läkski. Selliseid hetki on meie ajastul palju ette tulnud. Kümme aastat tagasi muutis Apple maailma ja lasi välja iPhone’i esimese versiooni. Enesekindel Nokia naeris ja kuulutas, et keegi ei vaja klahvideta telefone, need on ebamugavad. Nokia oli raudvaraettevõte, kes tootis telefone, tarkvara oli teisejärguline. Riistvarainsenerile on tarkvara disainimine sama, mis haamrimehele iga nähtav nael. Väideti, et inimesed ei soovi taskusse mitte arvutit, vaid telefoni koos fotoka ja MP3-mängijaga. Saamata aru, et sellised asjad teevadki telefonist lõpuks arvuti.

Küllap oli ka sada muud põhjust, miks Nokia kaotas selle mängu.

Mul on tagatoas sahtlis tol ajal väga moodne Nokia N85 telefon. Libistad klapi lahti, nupud ilmuvad välja. Teisele poole libistades saad vaadata liikuvaid pilte. 3G on peal, fotokas ja isegi wifi. Igavesti lahe riistapuu. Olen teda ikka aeg-ajalt laadimises hoidnud, et aku vastu peaks. Ja siiamaani peab. Pane vaid sim-kaart sisse ja kõik need imed on kohe töövalmis.

Alati, kui ma temast mööda kõnnin, tundub, nagu ta hüüaks mulle: „Ma ei ole kunagi ära olnudki! Ma olen siin! Tule ja vali täna mind!“ 

Ometi ma ei lähe õnge. Maailm on muutunud. 3G ei rahulda enam tänapäeval kedagi. Fotoaparaadid, mis on väiksemad kui 7MP, on lihtsalt liiga aegunud. Teksti trükkimine klahvistikuga, millel on neli sümbolit klahvi kohta, on mõeldamatu. Väike ajab lihtsalt naerma. Kuigi aparaat töötab, on temaga tänapäeva maailmas asju ajada samahästi kui võimatu. Minu nutitelefon teeb oma tööd suurepäraselt. Nokia kõlbab vaid veel retropeol aksessuaariks.

Sarnased mõtted valdavad mind poliitilist maastikku jälgides. "Õnne 13" tüüpi seebiooper lõbustab meid samade tegelastega juba teab kui kaua. Ühe tegelase järjekordsed geniaalsed malekäigud annavad peamurdmist vastasele. Rahvas elab kaasa.

Aga igav on. Tegelased samad, mis 20 aastat tagasi. Malekäigud on enam-vähem ette teada. Areng puudub. Megapiksleid on vähe. Ekraan on piksliline. Protsessor tõrgub. Mälumaht on piiratud. Kineskoop jätab ridasid vahele. Vahepeal on vaja televiisorit koputada, et pilt tagasi tuleks. Kanaleid on vaid kolm.

Hiljuti kirjutas üks portaal rotatsioonibeibedest. Need olevat sellised naisterahvad, kes käivad kindlate meesterahvaste vahel külakorda. Kui vana ära tüütab, tehakse vahetus. Uus on ju alati vahvam ja huvitavam. Seltskond, kus mäng käib, on aga enam-vähem kogu aeg sama.

Meie seriaalis roteeruvad tegelased samal viisil. Nii vertikaalselt kui ka horisontaalselt. Igas suunas ja osavalt. Igal ametikohal. Aga huvitav ei ole, on igav ja vanamoodne. Vahepeal hüppab kuskilt välja kohtu all olev padre ja hüüab, et ta ei ole kusagil ära olnudki. Nagu minu Nokia.

Nutitelefonid elavad ka oma aja lõpuks ära ja kolivad kiibistikul inimese ajju. Sisepõlemismootorid tahetakse juba keelata, elektriautod on vallutamas maailma. Taastuvenergia muutub aina efektiivsemaks ja teeb võidukäiku. Televiisorid asenduvad 4D-hologrammtehnoloogiaga. Inimene jõuab lähema paarikümne aastaga Marsile. Sünnivad uued Carl Saganid ja Steve Jobsid. Kvantarvutid ja tehisintellekt ei ole enam kaugel.

Selle taustal tundub naljakas, et peame ikka ja jälle valima aurumasina eri tüüpide vahel. Kuigi nad töötavad. Nagu minu Nokia telefon. Ometi ei viska me teda ära. Äkki peaks? Tundub, et käitun ise samamoodi nagu peaminister, kes ei suuda poolkatkistest poliitikutest ja dogmadest loobuda, sest nood ju peaks hääli tooma. Isegi kui need samad aurumasinad talle auru näkku sülitavad. Muide, ka too minu vana kineskooptelekas töötab siiamaani, aga las ta olla lastele ajalootunni eest, kuidas asjad vanasti välja nägid.

Loodan, et sügisesed valimised toovad natukenegi muutust sellesse seriaali. Loodan, et spetsialistid saavad lõpuks jagu ja muudavad vananenud, logiseva ja poolkatkise aurumootori kaasaegse reaktiivpõtkuri vastu. Tulevikus võiks meie valitsus üldse olla arvuti, kes teeb riigi ja rahva huvidest lähtuvaid ratsionaalseid otsuseid. Ja praegused valitsejad võiksid lõpuks ometi tootvale tööle minna, kuigi jah, sama palka nad seal vist ei saaks kui praeguses ametis.