Vanemahüvitist võiks pikendada

11. august 2017, 07:00
Lea Danilson-Järg
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20170811/OPINION/170809750/AR/0/Lea-Danilson-Järg.jpg

Vanemahüvitist ei tohi kärpida, seda tuleks pigem maksta hoopis kolm aastat praeguse poolteise asemel, leiab kolme lapse ema Lea Danilson-Järg.

Eesti majandusel läheb hästi, kuid üha süvenev tööjõupuudus ähvardab peagi piduri peale tõmmata. Keeruline olukord on pannud ettevõtjaid töötajaid otsima ka sealt, kuhu varem pole huvi jagunud, ning mõnes aspektist on see vägagi positiivne. Näiteks puudega inimestele töökohtade loomise vajadusest on räägitud aastaid, isegi aastakümneid. Aktiivne värbamistegevus algas aga alles hiljuti ning oluliseks tõukejõuks oli just tööjõupuudus. Senisest kergemini leiavad praegu tööd ka vene emakeelega ja eakamad töötajad.

Lisatööjõu otsinguga võib aga ka liiale minna. Vanemahüvitise perioodi lühendamine, et tuua väikelaste emad kiiremini tööturule tagasi, oleks juba liiast. Emadele võiks pakkuda hoopis paindliku aja ja osakoormusega tööd. Vanemahüvitise kärpimise ideed paistavad aga kahjuks juba liikvel olevat. Mõni kuu tagasi ilmus Äripäevas juhtkiri “Lõikaks kolmandiku vanemahüvitisest maha”. Siingi tasuks enne seitse korda mõõta ja alles siis lõigata. Antud juhul oleks mõistlikum lõikamata jättagi või hoopis “juurde lõigata”. 

Vahukommitest ettevõtjale

Vanemahüvitise ja tööjõu küsimus meenutab nn vahukommi testi, kus lapsele antakse valida, kas pista nahka üks komm kohe või oodata söömisega mõned minutid ja saada veel teinegi. Nii hinnatakse lapse suutlikkust tulevase kasu nimel kohesest hüvest loobuda. Pikaajalised uuringud on näidanud, et lapsed, kes suudavad kiusatusele vastu panna ja teise kommi ära oodata, on täiskasvanuna edukamad. Ka vanemahüvitise puhul on vaja valida praeguse ja tulevase kasu vahel. Kas tõmmata naised väikeste laste kõrvalt kiiresti tööturule või anda neile aega lapsi kasvatada, et ka aastate pärast oleks töötajaid võtta? Suutlikkus kaugemale vaadata aitaks ettevõtjatelgi edukam olla.

Lapsed ja töö ei ole lõpuni ühitatavad, nagu ei ole ühitatavad ka kaks täiskohaga tööd. Emmast-kummast saab paratamatult haltuura, eriti kui lapsed on väikesed või neid on rohkem kui üks-kaks. Lapsed kasvavad praegu sama aeglaselt nagu sada või ka tuhat aastat tagasi. Võib-olla koguni aeglasemalt, sest nüüdisaegse eluviisi puhul vajavad nad järelevalvet kauem ning ootused kasvatuse lõpptulemuselegi on suuremad. Ainuüksi elushoidmisest enam ei piisa. Paljudes arenenud riikides on lausa keelatud alla 12aastast last täiskasvanu järelevalveta jätta.

Kui keegi peab igal juhul laste eest hoolitsema, siis miks peaks see olema palgaline võõras ja mitte lapse enda vanem? Kas ainult selle pärast, et grupis on odavam lapsi kasvatada? Lapsed ei ole ju ometi kariloomad, kelle puhul tuleks kulusid maksimaalselt optimeerida. Imikute ja väikelaste puhul on kontakt vanemaga ja lähedane hool väga vajalik. Kindlasti on see Eestile taskukohane. Kuulume ju siiski maailma rikkamate riikide hulka, kuigi veel rikkamatega võrreldes jääb see meil sageli märkamata.

Kui eesmärk on, et laste arv naise kohta kasvab ja tulevikus poleks ettevõtjatel vaja enam tööjõupuuduses vireleda, tuleb arvestada ka sellega, et naised oleksid siis praegusega võrreldes veelgi rohkem tööturult ära. Rohkem lapsi tähendab ju ühtlasi ka rohkem vanemapuhkusel naisi, rohkem hoolduslehti ja koduseid emasid.

Pigem loobutakse lapsest kui tööst

Naised ei ole motiveeritud tööturult lihtsalt ära olema, sissetuleku säilimine on oluline. Asi pole isegi mitte tahtmises, vaid lausa vajaduses, sest enamasti ei ole naistel võimalik niisama kodune olla. Ühe tuluteenijaga pere pole kuigi konkurentsivõimeline. Kui laste eest hoolitsemise ajal puudub piisav asendussissetulek, siis pigem loobutakse lapsest kui tööst.

Mida rohkem on peres lapsi, seda olulisemaks asendussissetulek muutub. Ühe lapse saab ka säästude abil lasteaiaküpseks kasvatada. Kui lapsi on kolm või neli, eeldab see kas väga suuri sääste või suurt tagasiminekut elukvaliteedis. Inimeste hulk, kelle puhul soov suure pere järele kaalub üles majandusliku kitsikuse, on aga üsna piiratud. Ka kopsakate säästudega peresid napib.

Seega polegi imekspandav, et lasterikkaid peresid nii vähe on. Viimati sünnituseast väljunud naistest sai vaid 8,2% neli või enam last. Ilma kolme-nelja lapsega perede osakaalu suurenemiseta ei saa aga sündimus tõusta taastetasemeni ehk kahe lapseni naise kohta, ammugi mitte üle selle. Lastetud ja ühelapselised pered on paratamatult olemas igas ühiskonnas, sest kõigil naistel pole tervist, sobivat partnerit ega isikuomadusi laste kasvatamiseks. Tekkiva “puudujäägi” kompenseerimiseks peaks ülejäänud naised kasvatama rohkem lapsi.

Inimvara miinus

Selleks, et kõik täiskasvanud saaksid tööturul endale asenduse, peaks iga lastetu naise kohta olema üks nelja lapsega pere ja iga ühelapselise naise kohta üks kolme lapsega pere. Lisaks näpuotsaga enam kui nelja lapsega peresid. Praegu see nii pole. Ühe lapsega jäävad 23% eesti rahvusest naistest, aga kolm last saab vaid 19%. Lastetuks jääb 10% ja neile on peaaegu piisav asendus siiski olemas, kui arvestada ka neljast enama lapsega peredes kasvavaid lapsi. Eesti kestmiseks vajaliku 2,1 lapseni naise kohta jõuaksime aga siis, kui kolme ja enama lapsega perede osakaal tõuseks seniselt 27%lt 40%le.

Kuid isegi sel juhul laheneks tööjõupuudus mitte kohe, vaid alles aasta(kümnete)te jooksul. Ligi sada aastat pole Eestis põlvkonnad end täielikult asendanud, vaid on jäänud pidevalt miinusesse – eestlaste puhul 5-15% (v.a laulva revolutsiooni ajal) ja venelaste puhul isegi 20-30%. Aja jooksul on kuhjunud inimvara “kahjum”, kust plusspoolele jõudmine võtab aega, kuna esmalt on vaja peatada kahjumi edasine kuhjumine ning alles seejärel saab rääkida kasvust. 

Eesti inimarengu aruanne 2016/17 kinnitab, et rahvastiku kahanemisega miljoni lähedale tuleb leppida kui paratamatusega ja alternatiiv on vaid massiline sisseränne, mis viiks eestlaste osakaalu ka nõukogude okupatsiooni aegsest madalamale. Kuna eestlasteta kaotaks Eesti riik mõtte, võib öelda, et alternatiivi tegelikult pole ja ainus kestlik võimalus on taastetaseme sündimuse saavutamine.

Sündimuse teemat käsitledes ei tohiks mööda vaadata põhjustest, miks tänapäeval lapsi üldse saadakse. Majandusteadlane Hans-Werner Sinn on välja toonud, et enne 19. saj lõpul alanud demograafilist üleminekut oli laste saamiseks kolm põhjust: nende sünd oli raskesti välditav, nad olid kindlustus vanaduspõlveks ja rõõmuks vanematele. Esimesed kaks põhjust on suuresti ära langenud ning järele on jäänud vaid viimane argument. Praegu saadaksegi lapsi eelkõige vaid positiivsete emotsioonide eesmärgil. Sellest tõdemusest lähtudes peaks kujundama ka sündimuse kasvule suunatud poliitikameetmed.

Endiselt peetakse peamisteks sündimust soodustavateks meetmeteks lasteaedu ja naiste suuremat tööhõivet. Kahtlemata peaks nende valdkondade parendamisega tegelema näiteks Itaalia, kus sündimus on ülimadal. Eesti olusid ja Sinni argumente arvestades ei oleks meil siit enam abi loota. On väga ebatõenäoline, et Eesti vägagi taskukohase, üldjuhul ka kättesaadava ja kvaliteetse ning Euroopa, isegi maalima kontekstis ühe parima lastehoiu süsteemi täiustamine suudaks sündimust suurendada. Kas tõesti saaksid pered sagedamini kolm-neli last, kui oleks võimalik nad esmaspäeval hoidu anda ja reedel tagasi koju tuua? Vaevalt, sest lapsed suudavad emotsioone pakkuda vaid siis, kui nendega koos aega veeta. Olukorras, kus kahe lapse jaokski töö kõrvalt aega napib, on äärmiselt ebatõenäoline, et pere sooviks lapsi veel juurdegi saada.

Kahanemist saab peatada

Praeguse majandusmudeli puhul pole muud võimalust sündimust suurendada, kui kompenseerida laste kasvatamisega seotud tööst eemalolekut, seda nii väikelaste kasvatamise ajal kui ka suurema arvu laste puhul. Lapsed ja töö on konkurendid. Kui puudub tasakaalustav jõud, jääb töö alati võitjaks ning sündimus ei kasva.

Ettevõtjate poolt oleks väga lühinägelik hakata nappivat tööjõudu otsima väikelaste emade hulgast. See oleks nagu SMS-laenu võtmine, et maksta eelmise laenu intresse. Kes siis veel kui mitte ettevõtjad peaksid mõistma, et niisugune tegevus saab viia vaid pankrotti. Pole ju kuigi mõistlik kannatamatu lapse kombel ainus komm kohe nahka panna ja tulevikule mitte mõelda.

Praegu tehtavad sündimust mõjutavad otsused ei saa minevikku enam muuta, küll aga saaks peatada inimvara kahjumi edasise kuhjumise ja rahvaarvu langemise allapoole miljonit. Tööjõunappusest väljatulemiseks on vaja vanemahüvitist kui laste kasvatamist toetavat asendussissetulekut hoopis laiendada, mitte kärpida. Uuringute järgi ei pea enamik peresid sobivaks last enne kolmandat eluaastat lasteaeda viia. Seega laiutab olemasoleva vanemahüvitise ja perede tegelike ootuste vahel 1,5aastane auk. Mida varem leidub moodus seda paigata, seda kiiremini hakkab ka sündimus kasvama ning seda paremad on Eesti majanduse tuleviku väljavaated.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
09. August 2017, 11:07
Otsi:

Ava täpsem otsing