Keelenõudeid tuleb täita

Keeleoskusnõuete täitmise eest vastutab tööandja. Valitsuse määrus ütleb selgelt: tööandja tagab, et töötajad või ametnikud, kellelt ametialaste kohustuste ja tööülesannete täitmiseks nõutakse eesti keele oskust, valdavad eesti keelt nõutaval tasemel. Ametikoha keeleoskusnõuetega peab tööandja arvestama juba siis, kui ta töötaja tööle võtab. Tööandja peab töötajale keeleoskusnõude teatavaks tegema ning veenduma, et töötaja oskab eesti keelt tööülesannete täitmiseks vajalikul tasemel.

Teenindajalt nõutakse eesti keele oskust tasemel B1. See on selline keeleoskustase, mis võimaldab teenindajal kliendiga suhelda.

Keeleseaduse lisas on ära toodud ka B1-taseme kirjeldus. Mõistab kõike olulist endale tuttaval teemal, nagu töö, kool ja vaba aeg. Saab enamasti hakkama välisriigis, kus vastavat keelt räägitakse. Oskab koostada lihtsat teksti tuttaval või enda jaoks huvipakkuval teemal. Oskab kirjeldada kogemusi, sündmusi, unistusi ja eesmärke ning lühidalt põhjendada ja selgitada oma seisukohti ja plaane.

Tegemist on üldkeeleoskuse kirjeldusega. On selge, et teenindaja ei pea hakkama kliendile kirjeldama oma unistusi või koostama kliendile tekste endale huvipakkuval teemal. B1-tasemel üldkeeleoskus annab aga piisava aluse (grammatika, üldine sõnavara, suhtlemisoskus) klientidega suhtlemiseks ning tööalase sõnavara omandamiseks.

Keeleseadus ütleb, et tarbijal on õigus eestikeelsele teabele ja teenindamisele, teenindamine aga ei tähenda pelgalt kliendilt raha sissekasseerimist, nagu näib arvavat Äripäev oma juhtkirjas. Nii kauplustes kui ka teistes teenindusasutustes võib kliendil tekkida mitmeid kaupade ja teenustega seotud küsimusi ning asutus peab olema võimeline neile riigikeeles vastama. Kuid selliseid juhtumeid, millele Äripäev samuti oma juhtkirjas viitab, justkui oleks kliendid huvitatud sellest, mis keeles teenindaja kodus pereliikmetega filmidest räägib, mina ei tea. Vähemasti pole keeleinspektsioonile sellekohaseid kaebusi esitatud.

Kui tööandja võtab tööle nõuetele mittevastava töötaja, peab ta hoolitsema selle eest, et töötaja keele ära õpiks. Klienti ei huvita üldjuhul see, kui palju poes, riiulite vahel või tagaruumis on selliseid töötajaid, kes eesti keelt ei oska, teda huvitab see, et kui tal tekib küsimus või probleem, saab ta selle eesti keeles lahendatud. Siin on tööandjal võimalik tagada töökorralduslike meetmetega, et klient saab oma eestikeelsele küsimusele alati eestikeelse vastuse ning teda ei hakata süüdistama selles, et ta ei oska vene keelt. Väga tihti pole probleem mitte keeleoskuses või selle puudumises, vaid teeninduskultuuris ja teenindaja üleolevas suhtumises.

Meile viimasel ajal laekunud kaebused viitavad ka sellele, et kaupluste iseteeninduskassades on kliente juhendanud inimesed, kes eesti keelt ei oska. Sedagi saaks kenasti töökorralduslike meetmetega lahendada ning poleks vaja arutleda selle üle, kas keelenõudeid karmistada või leevendada.

Autor: Ilmar Tomusk