Kas sinu silm särab?

Nii mõnigi liider on karjääri jooksul tundnud seda tunnet, kui kaob innukus ja soov õhinal mägesid liigutada. Põhjuseks võib olla pidev kiirustamine ja ajanappus, mis ei lase olukordi sisuliselt analüüsida. Aeg iseendaga on jäänud tagaplaanile.

Ollakse juhina teiste suhtes mõistev, kuid iseenda tundeelu tähelepanu ei saa. Kui sageli endalt küsime, kuidas mina ennast tunnen? Ilmselt mitte just väga tihti, kuid just see väike küsimus aitab olla iseendaga paremini kontaktis. See tähendab, et olen oma emotsioonidest ja tunnetest teadlik. Kui olen teadlik, siis seda väiksem on tõenäosus, et lähen kaasa ümbritsevate emotsioonidega. Saan aru, mis on oluline, ja seega eristan paremini teiste vajadusi enda omadest.

Kui isiklikke emotsioone ja tundeid ei teadvustata, hakatakse ümbritsevaid emotsioone tõlgendama enda meeleseisundi baasil. Ehk mida rohkem olen häiritud, seda hullemini käituvad ka kõik teised minu ümber. Emotsioone võimendavad mitmesugused hirmud, mis lõppkokkuvõttes teevad enesetunde veel kehvemaks. Hakkame nägema detaile: mida öeldi, kuidas ja kellele, mis tooniga. Tavaliselt ei ole need tõlgendused tõesed ega lase näha situatsioone sügavamalt.

On üldiselt teada, et talvel metsas maasikaid ei ole, kuid väga sageli saadetakse just juht talvel metsa maasikale – eesmärgid on vähemalt mäekõrguselt üle võimalustest. Peab olema väga kindlameelne, et innukalt kahanevatest tulemustest raporteerida, eriti kui silmanurgast märkad, kuidas juhtkonnal näod pikaks venivad. Just need on hetked, kui vajame pragmaatilist analüüsi, kus üldiste emotsioonide jälgimise asemel on oluline tegeleda iseenda tunnetega.

Me ei saa muuta ägestuvat juhtkonna liiget, kuid saame kontrollida enda reaktsiooni ja mõtlemist. Just märkamine aitab sellistes situatsioonides hoiduda süüdistamisest.

Selle asemel on oluline hinnata oma panust ja tunnistada, kui midagi saab paremini teha. Selline oskus olla enda tegemistes aus aitab sammu võrra edasi, sest tekib uus võimalus olukorda parandada. Võib ka, vastupidi, avastada, et liikumine on justkui välistatud ja kõik võimalused ammendunud. Kuid sellele tundele ei tasu väga pikalt truuks jääda, sest oleme pidevas muutumises ja üsna sageli tekivad uued ideed ja võimalused. Tuleb endale meelde tuletada, et mitte ükski olukord ei ole igavene ja mida pragmaatilisemaks suudame jääda, seda selgemini näeme lahendusi.

Kindlasti ei tohi aga ära unustada enda tunnustamist: kui süda on puhas ja pingutatud on just nii palju, kui jõudu oli, siis on vaja seda endale ka öelda. Jah, selle tegin oma parima oskuse ja teadmise juures ära.

Mina nimetaks seda teadlikuks juhtimiseks, mis tekib kogemusega ja aitab hoida tegemised fookuses ning sära silmades.