Kartsin halvemat

Mitte ühelgi poliitilisel jõul pole tervislik liiga kaua võimul püsida ja paraku ei ole ka KE uus juhtkond näidanud üles resoluutsust minevikust lahtisaamisel.

Teisalt, nüüd, kus neile on mõneks ajaks linnas jälle juhtpositsioon kindlustatud, võivad nad ehk endale natuke jõulisemaid samme lubada kui varem, kui oht oli kaotada vene valija toetus. Aga võimalik, et ka selles osas oli nende hinnang olukorrale liiga ettevaatlik.

Oletatavasti ei olnud ma ainuke, kes lootis, et Savisaare valimisliit tõmbab endale suurema hulga KE seniste valijate hääli ning jätab nad sedasi ainuvõimust ilma. Kahjuks seda siiski ei toimunud. Savisaar ise on aga nüüd väga veidras olukorras – kui ta jälle KE liiniga tahab liituda, siis on ta seal ilma oma truudest toetajatest ning peab arvatavasti hakkama taluma samasugust kohtlemist, millega ta seni on ise olnud harjunud kostitama oma peaga mõtlema kippuvaid erakonnakaaslasi.

Aga laiemas plaanis on ääretult positiivne, et EKRE nii suurelt IRLile alla jäi. Ilmselt siiski ei toiminud nende vihkamissõnum nii hirmutavalt, nagu nad võib-olla lootsid, ning peletasid konservatiivse valija hoopis IRLi juurde tagasi. Selle eest peaks IRL olema ilmselt tänulik sotsidele, kelle kanda jäi selles kampaanias humanistlik-demokraatliku maailmavaate kaitsmise põhiraskus. Ma loodan väga, et see tendents jätkub.

Muidugi, mul isiklikult on ka IRLi seisukohtadega probleeme ning ka selles erakonnas leidub mõningaid inimesi, kellele Jaak Madisoni ja Georgi Kirsbergi maailmavaade ei pruugigi väga hirmuäratav tunduda. Aga tegemist on siiski ühelt poolt põhiseadust ja parlamentaarset demokraatiat, teiselt poolt aga Euroopa väärtusi austava erakonnaga.

EKRE ise võib ju üritada oma tulemust võiduna serveerida ja tehniliselt võttes nende esindatus kohaliku võimu tasandil muidugi ka tõusis. Aga kui septembris oli EKRE reiting Emori järgi 17% , siis on 6% valimistulemus ikkagi täielik läbikukkumine, mida ainult mittekodanike osalusega valimistel kuidagi seletada ei saa. SDP rohkem kui poolteist korda parem tulemus on näitaja juba omaette, kuid lisaks tuleb veel sedagi ära märkida, et kui EKRE läks minu teada enam-vähem kõikjal Eestis välja oma ametliku kaubamärgiga, oli mitmeid kohti, kus sotsid olid mõnes valimisliidus, nii et SDE liikmeid võis seda teed pidi sattuda volikogudesse proportsionaalselt veelgi rohkem kui EKRE omi. Vähemasti nendel valimistel on Eesti valija niisiis käitunud sarnasemalt Prantsuse ja Saksa valijaga ning selle üle võib olla uhke ja rõõmus.

Et rohelised valimiskünnise alla jäid, sellest on muidugi kahju. Just kohalikes omavalitsustes oleks nende panust sageli tarvis. 

Olukord, kus KE on juhtivas rollis nii riigis kui Tallinnas, peaks parimal juhul tekitama selle partei juhtkonnas arusaama, et oma positsiooni hoidmiseks peavad nad nüüd ennast näitama. Reformierakond hingab neile riigikogu valijaskonna piirides väga napilt kuklasse ning mõni apsakas või isegi otsustamatus keerulises olukorras maksaks ennast tõenäoliselt kohe kätte. Enam ei ole võimalik aastakümneid kestnud vastuseisuga Toompea ja all-linna vahel ühe või teise terava probleemi lahendamatust põhjendada. 

Oleks tore, kui KE suudaks oma olukorda  teadvustada ja eriti tahaksin muidugi loota, et sellega kaasneks ka aus otsavaatamine oma minevikule ning koostööle Ühtse Venemaaga. Seni, mis seal salata, pole KE ka pärast võimuvahetust selliseks arenguks palju lootust jätnud.

Reformierakond seevastu saab napist kaotusest hoolimata arvatavasti aru, et tagasitee võimule võib olla lühem, kui seni on paistnud. Selleks oleks neil vaja kuidagi uuesti üles leida see dünaamilisus, millega neil õnnestus Eesti arengut oma pika valitsemise alguses nii hoogsalt edendada. Selleks ei oleks võib-olla vaja mitte nappe ühishüvesid ettevõtjate huvides ümber jagada, vaid leida ja toetada uusi, edasiviivaid ideid ja luua võimalikult lihtne, arusaadav juriidiline keskkond nende teostamiseks.

Kui ma oleksin ettevõtja, siis küsiksin küll, kas RE praegune ajutrust on võimeline looma eeldused, et Eesti majandus suudaks end välja rebida ummikust, milleni ta on praeguseks jõudnud. Hetkel, kus elu Eestis on kalliduselt Põhjamaadega võrreldav, palgad aga oluliselt väiksemad, on see küsimus põhiline. Rääkida sellest, et just töötajad peaksid ühise huvi nimel oma püksirihma pingutama, ei ole väga mõtet. Nagu ka sellest, et avaliku sektori erastamine ning siis riigieelarvest võetud raha eest erastatud ettevõtetelt samade teenuste edasi tellimine hakkab tootma lisaväärtust senise maksuraha kulutamise asemel.

SDE ei peaks aga looma endale illusioone, et neile antud toetus äärmusluse tõrjumisel on ühtlasi toetus keelu- ja piirangupoliitikale, mida nad on valitsuses harrastanud. Ehkki rahandusministeerium, mille valdkonnas aktsiiside tõstmine tegelikult on, ei ole üldse nende portfell, on suudetud tavateadvuses jätta mulje, nagu oleks see just nende poliitiline joon - ja ega nad pole teinud ka midagi selle mulje vähendamiseks. Riigikogu valimistel ei pruugi vastasseisust äärmuslusega enam piisata, et neist küsimustest üle saada. Seega soovitaksin neil ennekõike saada hakkama realistliku, tervikliku ja tulevikku suunatud majanduskavaga.

IRL, nagu öeldud, on nende valimiste tõsine üllataja ja ma tahaksin väga loota, et nende tulemus annab tunnistust konservatiivse valija tagasipöördumisest viisaka ja mõistliku poliitilise stiili poole. Usun, et enese selge distantseerimine tõrvikurahvast võiks neile edaspidigi kasuks tulla.

Paradoksaalselt loodan, et Tallinnas keegi KEga koalitsiooni ei tee. See sunniks KE linnas üksikküsimuste lahendamisel otsima laiapõhjalisemaid kompromisse teiste poliitiliste jõududega ja ehk aitaks kaasa ka linna raha eesmärgipõhisemale kasutamisele. Eriti kahjulik oleks koalitsioon KEga SDEle, mis viimati sellisesse liitu astudes kandus tõsisesse kriisi. Teised poliitilised jõud tõenäoliselt ei pruugi ise olla KEga koostööst eriti huvitatud.