Palun rohkem puhta rinnaesisega poliitikuid

Korruptsiooni puhul pole küsimus ainuüksi riigi julgeolekus, vaid (õigus)riigi toimimises laiemalt. Avaliku võimu teostajad mõjutavad õigusriigi kvaliteeti ja seeläbi meie kõigi oleviku- ning tulevikuperspektiive. Samas ei ole avalik võim kunagi ühesuunaline tee, vaid avaliku võimu nägu on alati seotud ühiskonna hoiakutega.

Põhiseaduse järgi on Eesti riik rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele ning lähtub õigusriigi põhimõtetest. Õigusriigi kvaliteet määrab ära, kui suur erinevus on seaduse sõna ja tegelikkuse vahel. Mida suurem on erinevus seaduse sõna (kuidas peab olema või kuidas olla ei tohi) ja tegelikkuse vahel, seda nigelama kvaliteediga on õigusriik. Nigel õigusriik tähendab, et õigused-kohustused olenevad tutvustest ja rahast ning mitte niivõrd sellest, mis seadustes kirja pandud.

Korruptsioonijuhtumite peale pead vangutades peab alati mõtlema sellele, et hullem oleks olukord siis, kui lehest korruptsioonijuhtumite kohta üldse ei loeks. Need viitavad ühelt poolt sellele, et teatud hulk inimesi kujutab ette, nagu nendele oleks rohkem lubatud kui teistele, aga ühtlasi kinnitavad, et uurimisasutused ja kohtuvõim täidavad nendele õigusriigi süsteemis pandud ametiülesandeid.

Oluline on õigusriigi (ja avaliku võimu teostajate) kvaliteedi juures õigustraditsiooni küsimus. Meie õigustraditsioonid – arusaam eraomandist, inimõigustest ja riigikorraldusest – lõhkus okupatsioon ligikaudu 50 aastaks ja see, mis praegu toimub, ongi üks osa meie õigustraditsioonide ja õigusriigi ehitamisest.

Korruptsioonijuhtumid isikustavad nimeliselt neid inimesi, kes on avaliku võimu kuritarvitajad ehk õigusriigi häbiplekid, aga see kujutab eelkõige tagajärgedega tegelemist ning mitte niivõrd ennetustööd. Hoiatav näide (teole järgnes karistus) hoiab teataval määral edasisi rikkumisi ära ja ka seaduseparandused aitavad kaasa avaliku võimu n-ö kvaliteedinõuete tõstmisele või puhastamisele. Ent tuleviku seisukohast mängib olulist rolli, kes on need inimesed, kellele usaldame avaliku võimu.

Valimistel osalemine on rohujuuretasand, mille kaudu igaühel on võimalik väljendada enda hoiakuid ja aidata kaasa sellele, et avaliku võimu teostajateks oleksid inimesed, kes avalikus ametis tegelevad üldsuse ja mitte enda erahuvide edendamisega. Kõik algab valimistel osalemisest – kas lähen valima või jätan valima minemata ning teised otsustavad minu eest? Või lähen valima ja toetan just neid poliitilisi jõude, kes lisaks võimu kuritarvitajate hukkamõistmisele hoolitsevad ka selle eest, et nende ridades avaliku võimu kuritarvitajaid ei tegutseks, ning hoiavad ühiskonnas üleval selleteemalisi debatte.

Viimastel omavalitsuste valimistel käis valimas 53,4% valijatest, mis tähendab, et ligikaudu pool hääleõiguslikest otsustab selle üle, mis riigis toimub. Põhimõtteliselt pool Tallinna ja pool Tartu hääleõiguslikest isikutest toetas häält mitte andes senise linnavõimu tegevuse jätkumist. Ehk on meelevaldne justkui omistada vastutus avaliku võimu kuritarvitamise eest mittevalijale, aga see on teema, mille üle võiks kindlasti järele mõelda.

Ka valimistevahelisel ajal tuleks leida võimalusi enda hoiakute väljendamiseks, kui keegi teeb midagi hästi või halvasti, et saaksime paremini ja ehk ka sarnasemalt aru sellest, kus jookseb piir lubatu ja keelatu vahel. Mida vähem lubatu ja keelatu piiridest räägime, seda rohkem on ebaväärikat käitumist avalikes ametites ning eksisteerib arusaam, nagu süüdimõistva kohtuotsuseni oleks justkui avalikus ametis võimu kuritarvitamine täiesti legitiimne tegevus. Eesti ühiskonna hoiakud võiksid olla sellised, et teatud usalduskriisi tingimustes astuvad inimesed ise suuremal määral tagasi ja avaliku võimu usalduskriisid on suuremal määral valimisdebattide teemaks. Selles asjas on oluline roll ka meedial, kellel lasub samuti vastutus olulise ja ebaolulise eristamisel.

Inimeste hoiakud kujundavad (õigus)riiki. Kõige parem viis avaliku võimu teostajate ja nende poolt ametisse nimetatavate isikute standardi tõstmiseks on see, kui ei olda ükskõiksed (õigus)riigi suhtes ja suhtutakse avalikku võimu kui lapsesse, keda ei peaks kahtlaste isikute seltsi jätma. Valijad ja poliitilised jõud saavad selles osas palju ära teha, et avalikesse ametitesse jõuaksid suuremal määral puhta renomeega inimesed ning vähem need, kelle puhul õigusriigi häbiplekiks muutumise risk on üleval. Samas hirm korruptsiooni ees ei tohi avalikku võimu muuta selliseks, et olulised otsused jäävad tagajärgede hirmu tõttu tegemata.