Häda naisjuhtidega

Mu laste emakeeleõpetaja ütles mulle kord pikema vestluse käigus, et tema ei ole oma pika karjääri jooksul näinud koolis naissoost direktorit, kes ei juhiks alluvaid autokraatlikult. Niisuguseid mehi on ta küll kohanud, aga naisi mitte. Saan tõsisest kirjandussõbrast meespedagoogiga hästi läbi ja pean teda intelligentseks inimeseks. Rääkimata sellest, ta on suurema osa koolilastegi lemmik.

Kuid nüüd tegi hea vestluspartner üldistuse, mida oli ebamugav kuulda. Kuigi üldistused on olemuselt ülekohtused, sest sildistavad teistsuguseid ja erandeid, siis seekord teadsin, et olen elukogenud mehega suures osas nõus. Olen küll täiesti siiralt alati arvanud, et mehed ja naised ei ole juhi rolli täitmiseks põhimõtteliselt üldsegi liiga erinevad ning neil on täiesti võrdsed eeldused hästi hakkama saada, kuid minugi isiklik kogemus kõneleb suuresti ja kahjuks sama, mida lugupeetud kooliõpetaja täiesti muuseas, aga otsekoheselt välja ütles.

Paljude naisjuhtidega on tõesti häda. Täpsustan igaks juhuks: paljudega, mitte kõigiga. Naisterahvad vastutavatel kohtadel on keskmiselt rohkem pinges, valveseisundis ja karmimad kui sarnast tööd tegevad mehed. Sama tulemuse saavutamiseks töötavad naised meestega võrreldes palju rohkem, kuid tulemust ja tunnustust jagub neile napimalt. Oma positsiooni heas mõttes nautivat ja mõnusalt lõdvestunud naisjuhti, kellel jagub taktitundelist patriarhaalset perenaiselisust kõikidele alluvatele kolleegidele – niisuguseid prouasid peaaegu ei kohtagi. Naisjuhtide energia küll lõõmab, kuid organisatsiooni masinavärgis läheb see olulises osas kuhugi kaduma.

Tegelikult tean või vähemalt aiman, kus on tõeline häda. Niisugune teadmine põhjustab ebamugavustunnet just mulle endale kui meesterahvale. Häda ei ole üldsegi naistes, kes organisatsioone juhivad või mõnes teises valdkonnas, näiteks teaduses või poliitikas, tippu on jõudnud. Hoopis umbusklikud mehed ja ilmselt osa sookaaslasi, kes naisjuhtide pingutusi kahtlevalt ja eelarvamustega kõrvalt jälgivad, panevad nende õlgadele täiendava koorma, mis oma tööd nautida ei lase. Keskmine mees läheks sarnases umbusumeres samuti pingesse ja tulemus sünniks vaid läbi ülemäärase võitluse ja kannatuste.

Naise ülesanne on alati olnud kehastada nõrka ja alluvat, seda on peetud harjumuspäraseks ning vähesed erandid läbi ajaloo ei ole tervikpilti muutnud. Nüüd ainult ühe-kahe põlvkonna jooksul meie hoiakud diametraalselt ei muutu ning naine kui juht peabki meis kahjuks umbusku ja kahtlust äratama. Niisugusele loomulikule reaktsioonile on tavalisel naisjuhil sama loomulik vastus: enda tõestamiseks tuleb ennast kehtestada tavapärasemast suurema jõuga. Liigne jõud ei too aga head ja vaid taastoodab umbusku ja eelarvamusi. Kuna liiga palju energiat läheb enesekehtestamisele, siis heale juhile omast õige hetke järeleandlikkust naistel seetõttu napib.

Tegelikult ei ole pilt muidugi liiga hull. Räägin erinevustest, mis avalduvad nüanssides ja mis juba tasanduvad. Naisjuhid on tulnud, et jääda. Värav on valla löödud. Tahan väga, et neid rohkem oleks ja nad end eneseteostuses hästi tunneksid. Mida paremini läheb naistel, seda paremini läheb kogu ühiskonnal, iseäranis meestel. Parim, mis me naisjuhtide jaoks teha saame, on sundida end eelarvamustest loobuma. Naised ise teevad ülejäänu.