Eesti kaasaegse juhtimise lipulaevaks

Mul on unistus. Unistus Eesti riigist kui kaasaegse juhtimise ja toimimise lipulaevast. Riigist, kus kodanik tunneb ennast oma eluloo peategelasena. Tunneb end kaasatuna ja olulisena. Osana millestki suuremast ja üllast, milles tal on oma roll täita. Roll, mis kannab tema kutsumust. Milles ta on parim. Milles teda usaldatakse ja austatakse. Mida kandes loob ta kasulikku ainest, mis meid ühiskonnana edasi viib.

Niisugune unistus riigist võib tunduda kauge ja püüdmatu. Kauge ta ongi, kuid mitte püüdmatu. Märkimisväärse arenguhüppe tegemiseks ei pea me muutma kogu süsteemi ja korraga. Alustada võime millestki lihtsamast, millega me kõik iga päev kokku puutume –inimeste juhtimisest. Arukas inimene ei vaja kedagi teist enese juhtimiseks. Liidrite ülesandeks on tuvastada ja võimalusel eemaldada need juurtakistused, mis piiravad inimese täieliku potentsiaali avaldumist.

 

Võib ju väita, et meil juba on kaasaegne riik: IT-riik, suunanäitajast e-Eesti. Tõesti, digiarengu vaatest. Samas, IT ei ole eesmärk, see on vahend mingi probleemi lahendamiseks. Seega IT-riik ei saa olla eesmärk, see saab olla lahendus. Kuid mille lahendus? Millist eesmärki, väljakutset või probleemi me IT-riigiga lahendada soovime? Vastus on: eemaldada kodaniku teelt kõik üleliigne, mis takistab pühendumist olulisele, kasulikuks olemisele ning väärtusliku loomisele. 

Kahjuks ei ole kodanikukesksusega asjalood sugugi head. Distants kodaniku ja riigi vahel suureneb. Kodaniku tarbetute kohustuste ja tegevuste hulk kasvab, loodav väärtus kahaneb. Riiki kujundatakse ja ehitatakse viimase huvidest lähtuvalt, mis tihtilugu on lühiajalised ning materiaalsed. Tegudest ja sõnavõttudest kiirgavad selgete sõnumitena välja usaldamatus, kontroll ja piiramine. Rääkimata teineteise süüdistamistest ja laimamisest. Inimesi nähakse ridadena eelarves, varana bilansis ning nimetute hammasratastena riigi sihitus masinavärgis. Võrreldes kaasaegset juhtimist ja toimimisviise rakendavate maailma organisatsioonidega, on selge, et liigume tagurpidikäigul.

Mida teevad kaasaegsed organisatsioonid teistmoodi? Nad kujundavad ja ehitavad organisatsioone inimkeskselt, inimeste vajadustest lähtuvalt. Ja seda igast aspektist. Nii töötaja, kliendi kui ka pakutavate teenuste ja toodete lõppkasutajate seisukohast. Inimesed ning nende soovid ja vajadused on eespool eesmärke, protsesse ja raha. Organisatsioonid rajatakse nii inimeste usaldusele ja tegevusvabadusele kui ka initsiatiivile ja õhinapõhisusele. Inimestele antakse võimalus otsustada ja vabadus oma tegemisi korraldada. Vastutasuks annab inimene pühendumuse, teotahtelisuse ja loovuse. Kandvad komponendid soovunelmate elluviimiseks ja suunatud arenguhüppeks. 

Inimesekesksest mõtteviisist räägitakse palju, kuid ettevõtluses peetakse selle all tihti silmas, et klient on kõige keskmes, klient on kuningas. Me kõik oleme kuulnud kliendikogemuse kujundamisest. Samuti kasutajakogemuse disainimisest. Kuid vähe on räägitud töötajakogemuse kujundamisest. Veel vähem, õigemini üldse mitte, kodanikukogemuse kujundamisest. Mõtte „Klient on kuningas“ juures kipub varju jääma see, et ka töötaja on inimene. Inimene, kelle heaolust, kaasatusest ja pühendumusest sõltub organisatsiooni käekäik ja areng.

Pikaajalises perspektiivis on edukad need ettevõtmised, mis suudavad luua teenuste ja toodete kasutajatele sisulist väärtust, kaasata ja inspireerida oma töötajaid ning olla ka vastutustundlikud ühiskonnaliikmed. Sama kehtib ka riigi kohta. Edukad saavad olla need riigid, kes oma toimimisviisi on üles ehitanud parimast kodanikukogemusest lähtuvalt, pakkudes kasulikke teenuseid nõudluspõhiselt just nendele inimestele, kes seda vajavad. Et see õnnestuks, peab ka riigiasutuste toimimise kujundama inimkeskselt. Eestist võib saada kaasaegse juhtimise lipulaev, kuid see saab sündida ainult riigi ja ettevõtjate koostöös.

Autor: Marko Sverdlik