Tulumaksureform – plaaster või verevahetus?

Oleme Eestis 18 aasta jooksul harjunud mõttega, et äriühing maksab tulumaksu siis, kui omanikud otsustavad jaotada kasumit. Ja nii lihtne see ongi – riik saab oma osa ning omanikud oma raha. Kui alguses oli see suhtarv 26/74, siis see on aasta-aastalt omanike kasuks liikunud ning järgmisest aastast on juba teatud osale jaotatud kasumist võimalik suhtarv 14/86. Selline on olnud ka globaalne trend äriühingu tulumaksumäärades ning värske näide selle kohta on USA, kus üle 30 aasta toimub ulatuslik äriühingu tulumaksureform, mis toob maksumäära ligi 40%-lt peaaegu kaks korda väiksemaks.

Klassikalise äriühingu tulumaksu puhul maksustab riik igal aastal kasumit ning omanikud ise otsustavad ärilistel kaalutlustel, kas ja millal on õige aeg dividendi maksta. Riigi jaoks on see üsna turvaline variant – iga-aastaselt kasumilt on tulumaks kätte saadud ja riiki eriti ei huvita, kas hilisem tegevus viib selle äriühingu kahjumisse või pankrotti. Sellise maksusüsteemi puhul tehakse investeeringuid juba maksustatud tulust.

Jaotatud dividendilt on tulumaksu arvestamine üsna lihtne, piisab eelkõige pangakonto väljavõttest. Klassikaline äriühingu tulumaks lähtub äriühingu raamatupidamislikust kasumist, mida korrigeeritakse tuludeklaratsioonil ülespoole ja allapoole, kuni jõutakse maksustatava kasumini. Seega ei võrdu äriühingu raamatupidamislik kasum äriühingu maksustatava kasumiga ning seda peavad arvestama riik kui ka omanikud.

Nimelt ei saa riik oma tulude prognoosimisel võtta äriühingute summaarsed kasumid ja rakendada neile planeeritavat tulumaksumäära. Ka omanikud peavad sel juhul arvestama, et tekkepõhise raamatupidamise kasum ei klapi alati maksustatava kasumiga ning tulumaksukulu peab oluliselt hoolikamalt prognoosima. Tavaliselt kaasnevad klassikalise äriühingu tulumaksuga teatud valdkondade või regioonide maksusoodustused, samuti muutub väga oluliseks maksuamortisatsioon ja kahjumite edasikandmine ja tasaarveldamine kasumitega.

Klassikalise äriühingu tulumaksu arvestamine nõuab nii raamatupidajatelt kui ka maksuametnikelt hoopis teistsugust kompetentsi. Kasumi üle uhkuse tundmise asemel tekib omanikel huvi kasumit väiksemana näidata. Võiks ju küsida, et kui jaotatud kasumi maksustamine on nii lihtne ja mugav, miks siis on ainult üksikud riigid selle Eesti pealt kopeerinud. Põhjuseks võibki pidada klassikalise tulumaksu tugevaid traditsioone ning suurte riikide konservatiivsust muudatuste tegemisel. Tõsi küll – teemat on vaaginud ka Euroopa Liit ning 2015 valmis ELi tellimusel EY põhjalik analüüs, mis puudutas laiemalt kassapõhiseid maksusüsteeme.

Samas ei tohiks äriühingu tulumaksustamise teemat vaadata lahus riigi strateegilisest eesmärgist ja maksusüsteemist tervikuna. Kui selle teema tõstatavad koalitsioonierakonna poliitikud, siis ei tasu loota, et plaanis on äriühingute maksukoormuse vähendamine, vaid ikkagi lisaraha kogumine. Kui diskussioon käiks selle üle, millise valdkonna maksukoormuse ümbertõstmine äriühingute tulumaksule võiks meie majandust edasi viia, siis oleks oluline vähendada tööjõumakse.

Rahvusvaheliste kontsernide jaoks oleks traditsioonilisele tulumaksule üleminek üsna loogiline käik ning ilmselt mingeid olulisi ümberkorraldusi see äris kaasa ei too. Nagunii toimub Eestis olulisel määral kulupõhise hinnaga allhanketeenus või -tootmine, mis tähendab, et Eestisse jäetakse üsna väike kasumimarginaal. Seega välisinvestorite jaoks on valikute tegemisel äriühingu tulumaksust olulisem tööjõukulude suurus ja sealhulgas tööjõumaksud.

Meenutame, et aastast 2009 oleksime Euroopa Liidu survel peaaegu tagasi läinud klassikalise maksusüsteemi juurde, juba töötati seadusemuudatuste kallal – kuni  selle surve võttis maha üks Euroopa Kohtu lahend ning meie äriühingu tulumaks jäi muutmata. Euroopa Liidu suunalt tasub jälgida märksõna CCCTB, millega plaanitakse reformida ja ühtlustada üle kogu Euroopa Liidu kontsernide maksustamist.

Esialgu oleks see kohustuslik väga suurtele kontsernidele, kuid küsimus on, kas Eesti väikese riigina suudab ja tahab paralleelselt hoida kahte äriühingu tulumaksu süsteemi. Sellel kümnendil enam ei jõuta neid muudatusi teha, kuid järgmisel kümnendil võib see juhtuda. Unustada ei tasu, et pankadele kehtestati aasta alguses jooksva kvartali kasumilt äriühingu tulumaksu avansiline makse, mis ühes ärisektoris on juba muutmas maksustamise paradigmat.

Õige ja õiglase maksustamise üle tulebki arutleda, kuid kui maksureformid muutuvad poliitiliste vangerduste ja valimiste loosungiks, tekib asjatu rapsimise oht ja lõpuks ei tea enam keegi, milliste eelduste pealt teha tulevikuplaane. Oluline on, et riik ei annaks ise sõnumit, et Eesti on ebastabiilne keskkond – sellel on nii lühiajaline kui pikaajaine mõju maksulaekumistele.

Seega ootaks nüüd selget sõnumit nii koalitsioonilt tervikuna kui ka üksikutelt erakondadelt, kui pikka iga võime oodata sel aastal jõustunud põhimõttelistele äriühingute tulumaksu muudatustele. Kas ettevõtjad võivad arvestada kehtiva seadusega või enne nelja-aastast perioodi, kui see täiel määra jõustub aastast 2021, tuleb juba arvestada uute reeglitega? Kui mõni aasta tagasi kehtestati maksukorralduse seaduses nõue, et maksuseaduste muudatused tuleb võtta vastu vähemalt kuus kuud enne nende jõustumist, siis maksureformide asjus peaks seadus sätestama, et need vajavad vähemalt kahe-kolme aasta pikkust perioodi vastuvõtmise ja jõustumise vahel. Ainult siis on tagatud, et maksureformid ei muutu iga-aastaseks.

Praegu vajaksime üle kõige maksurahu ning diskussiooni pikas perspektiivis Eesti järgmise saja aasta visiooni, positsiooni, reaalsuse ja fookuste kohta ning sellest lähtuvalt tuleks võtta ette maksusüsteem tervikuna.