Loovus päästab tuleviku

Teadmine, et tulevikus jaotatakse töökohti ümber ning osa neist kaotab inimese puudutuse üldse, pole enam midagi uut. Automatiseerimine on kahandanud mehaaniliselt rutiinseid töökohustusi juba aastakümneid, kuna on valdkondi, kus robotid on kiiremad ning täpsemad, kui inimene kunagi olema saab.

Järgmise lainena leiab aset inimtöökohtade kadumine valdkondades, mis nõuavad juba suuremat intelligentsust: asendamise oht hakkab lähenema valgekraedele. Esimeses järjekorras kaovad tellerid, raamatupidajad ning isegi juristid ja finantsanalüütikud. Sest tehisintelligentsile keskenduvad lahendused suudavad näiteks kehtivatest seadusesätetest või andmebaasidest leida sobivaima üles vaid sekunditega.

 

Deutsche Banki väitel võib juba üsna lähemas tulevikus kaotada töö robotitele isegi kuni pool nende tänasest sajatuhandepealisest töötajaskonnast. Rahvusvaheline audiitorbüroo Deloitte prognoosib enam kui kolmandiku töökohtade kadu õigusteenistuse valdkonnas ning veelgi tugevamalt tabab hoop raamatupidajate ametikohti, kellest lähema kümne aasta jooksul võib oma tööpostile alles jääda vaid üks ametivend kahekümnest. Ülejäänud kaotavad oma koha automatiseerimisele.

Kerge lohutus võib olla teadmine, et keegi peab looma programme, mis lahendavad intelligentsi nõudvaid tööülesandeid. Kuid ka see on vaid ajutine leevendus. Isegi Eestis tegutsevad juba iduettevõtted, kelle tooteks saab automaatne programmeerimislahendus, mis toodab koodijupi valmis pelgalt siis, kui talle anda ette ülesanne, mida see jupp tegema peab. Seega isegi meid nii pikalt rahvusvahelisel innovatsioonimaastikul pildil hoidnud tiigrihüppe ja programmeerimisõppe kuldmunad jäävad peagi arengule jalgu.

Robotid võivad olla küll täpsed paljudes igapäevastes tegevustes, kuid kõike nad ei suuda. Vähemalt mitte veel ettenähtavas tulevikus. Selliste tegevuste hulka kuulub näiteks unistamine. Tuleviku töökohti puudutavatest uuringutest selgub, et kõige vastupidavamad ametikohad automatiseerimise paratamatule pealetungile on sellised, mis nõuavad loovust, strateegilist mõtlemist, loogikat ning kujutlusvõimet. Ehk suuresti sellise valdkonna esindajad, keda mõned tuntud dinosaurusettevõtjad nimetavad Jaan Toomiku eduka kunstiteose järgi üleolevalt purkis…jateks. Teisisõnu kõik kunstnikud.

Kunstnike all ei pea ma silmas vaid neid, kelle toodanguks on kunstiteosed, vaid üleüldist loovat lähenemist mis iganes ameti- ja olmesituatsioonides. Kuna tulevikus võtavad mehaanilised tegevused enda kanda robotid, kasvab kastist-väljas-lahenduste tähtsus kõikjal. Sealhulgas inimeste ja protsesside juhtimisel.

Paljud võivad seepeale küsida, kuidas see mind puudutab, sest ma ei ole ju kunstik. Oled küll! Väidetavalt on 95% inimestel talenti vähemalt ühes loovas valdkonnas, olgu siis näiteks muusikas, kirjutamises, joonistamises või skulptuuris. Pablo Picasso on öelnud, et iga laps on kunstnik – probleem on selles, kuidas jääda kunstnikuks ka täiskasvanuna.

Loovus on mõtlemisvõime tulemus luua uusi lahendusi. Kogu maailma innovatsioon põhineb loovusel. Innovatsiooni järgi aga ei kao vajadus maailmast niipea. Seda toidab ettevõtjate soov müüa järjest rohkem tooteid ja teenuseid ning inimkonna vajadus uuenduste järele. Olgu selleks siis telefonirakendus, kontorihoone, raamat või hoopis kunstiteos. Kõige uuendusliku loomiseks on vaja mõtlemisvõimet ja ideed ning vähemalt selles ei suuda masin veel inimest edestada. Mida siis on vaja teha, et taolistes tööjõuturu trendides olla ettenägelik ja ühiskonnana tulutoov?

Kuigi tehnoloogia võib kaotada töökohti, ei kao seetõttu veel inimesed. Seega nagu igal varasemal ja ka tulevastel massilist ümberõpet eeldavatel perioodidel algab olukorraga edukas kohandumine ennekõike haridusest. Ning just loovasse haridusse tuleb riigil panustada tulevikus mitu korda enam kui senimaani.

Kui seni on riik esitanud ülikoolidele kvootides tellimusi, palju on igal aastal vaja juurde uusi juriste või analüütikuid, tuleb teha esimese sammuna kardinaalne hüpe tellitavate loovate ekspertide hulgas. Olgu need siis toote-, moe- või graafilised disainerid, aga ka arhitektid, kunstnikud ja muusikud. Ning samuti alustada loovate ainete jõulisemat lisamist põhikooli õppeprogrammi. Nii otseselt loovaid aineid nagu maalimine, stsenaristika ehk lugude jutustamise õpetus või isegi filmiõpe kui ka üldist intelligentsi arendavaid aineid nagu loogika, mälutreening või filosoofia.

Kuna riiklik haridusprogramm ei suuda muutunud olukorrale piisavalt kiirelt reageerida, tuleb riigi jõulise rahalise toetusega forsseerida erakoolide teket, mille õppeprogramm keskendub peamiselt loovuse arendamisele. Jõulise toetuse all ei pea ma silmas vaid aplodeerimist või tunnustavat peasilitust, vaid järgmise kümne aasta jooksul rahalisi investeeringuid tselluloositehasega hoomatavates mahtudes. Eesmärgiks peab olema parim võimalik hariduse kvaliteet. Seda aga tagavad pühendunud koolijuhid ja maailmatasemel õppejõud. Ning digitaalsete nomaadide ajastul peab õppekavades osalemine olema vaba kellele iganes laias maailmas, sest arenenud riikide vahel käib endiselt võistlus ajude ülemeelitamises, mida toetab inimeste emotsionaalselt lihtsaks muutunud otsus oma elukohariigi valikul, mis põhineb siis peamiselt elukeskkonna või teostusvõimaluste kvaliteedil.

Samas tempos koos loova hariduse kasvatamisega tuleb luua iga kunstikooli juurde ka ettevõtluse alustamist nõustavad üksused, seda kas siis inkubaatorite või kiirendite näol. Ning kaasata selleks sobivaid erainvestoreid või ettevõtteid üle ilma. Sest kui maailmas kasvab oluliselt loovuse tähtsus, kasvab paralleelselt ka vajadus loovust oskuslikult ja õiglase hinnaga müüa. 

Viimaks, loovusega tihedalt seotud töökohtadega inimesed on emotsionaalselt vabamad ja õnnelikumad. seega loovuse propageerimise tulemusena peaks säravamaks ning õnnelikumaks muutuma terve ühiskond. Mis saaks aga kellelgi olla õnnelik olemise vastu?

Autor: Reigo Kuivjõgi