Igale Eesti kodanikule riigi kulul finantsportfell

Eesti riigi ülesanne on tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Põhiseadus kahjuks ei täpsusta, kas eesmärgiks on säilimine rikka ja eduka või vaese ja viletsana. Vaikimisi eeldab igaüks ehk siiski esimest varianti?

Selle ettepaneku sisuks on terve rahva kaasamine finantsturgudele siiras lootuses, et kolmandikule kuni poolele hakkab seal meeldima ja nad muutuvad finantsturu aktiivseteks osalejateks, kes kaasavad sinna ka oma isikliku raha.

Selleks, et kaasata kõik Eesti kodanikud finantsturule, peaks riik võtma ühekordse laenu summas 1,1 miljardit eurot (0,5% SKPst) ja moodustama igale Eesti kodanikule nimelise 1000eurose finantsportfelli.

Kui võtta laen 50 aastaks, siis kuluks laenu põhiosa tagastamiseks 22 miljonit eurot aastas, intresside teenindamiseks 6–22 miljonit eurot aastas ning vastsündinud laste portfellide moodustamiseks ligikaudu 15 miljonit eurot aastas. Kokku oleks iga-aastane täiendav koormus riigieelarvele 43–59 miljonit eurot.

Riik tegutseks ise finantsmaaklerina ning annaks kasutajatele võimaluse kaasata oma isiklikku raha. Stardiraha rahas välja võtta ei oleks kasutajal võimalik. Vastavalt kasutaja kogemustele ja teadmistele oleks tal võimalik valida mitme erineva kauplejataseme vahel, kelle käsutuses on erinev hulk instrumente.

Selle finantsmaakleri klientideks on kõik Eesti kodanikud – 1,1 miljonit kasutajat, kellele võib liita veel mittekodanikest residendid (0,2 miljonit kasutajat), Eesti e-residendid (kuni 10 miljonit kasutajat) ja piiramatu arvu väliseid vabu kasutajaid.

Suuremate finantsmaaklerite tegevus on riskivaba ja üldjuhul kasumlik, ning riigil jääb otsustada, kas ja milliste teenuste pealt ta tahab kasumit teenida või on eesmärgiks üksnes kulud katta. Ettepaneku põhiline idee ei ole siiski selles, et riiklik finantsasutus saaks kasumit, vaid selles, et ümberkäimine oma rahaga ja oma peaga investeerimisotsuste tegemine muudab aastatega iga inimese mõtlemist.

Kõikvõimalikel äärmuslastel on lihtne manipuleerida nendega, kellel pole kaotada „midagi peale ahelate“. Kui aga iga inimene teab, et tal on olemas oma väike rahapott, mis kasvab ja valmistab talle putru, siis on kaotada palju rohkem ja risk, et valija hääletab "klouni või šarlatani" poolt, on oluliselt väiksem.

Mida ei oska õpetada oma lastele „vaesed vanemad“, peab õpetama Eesti riik. Palju on räägitud sellest, et juba lasteaias lapsel peab aabitsa kõrval olema veel IT aabits ja finantstarkuse aabits. Riigi moodustatud finantsportfellid võiksid olla noortele inimestele võimaluseks koolis omandatud teoreetilised teadmised ka praktikas proovile panna.

Ettepaneku sisuks ei ole luua uut sorti sotsiaalabi, vaid muuta terve rahva mõtteviisi ja tõsta rahva identiteet teiste rikaste rahvaste tasemele.

Riik kinkis kunagi rahvale nn kollased kaardid korterite ja elamukruntide erastamiseks ja andis sellega uue hingamise kinnisvaraturule. Kallis, aga tõhus riiklik programm finantsportfellide moodustamiseks võib sama teha finantsvarade turuga.