Maanteed vajavad parteiülest kokkulepet

Põhimaanteede neljarealiseks ehitamisest on lõpuks ometi hakanud rääkima lisaks ääremaade elanikele ka poliitikud. Mul on hea meel, et kõikide suuremate erakondade esindajad on meedias pooldanud Tallinnast Tartu, Pärnu ja Narva suundade neljarealiseks ehitamist. Küll aga on need enamasti olnud isiklike seisukohtade väljaütlemised, konkreetsete plaanideta. Võiks arvata, et selle jutuga tahetakse lihtsalt rahvale meeldida. Erakondadel ei paista kindlaid plaane olevat.

Värskelt kinnitatud riigieelarve strateegias 2019-2022 on neljarealiste teede ehitusest kirjas vaid kaks objekti. Esimene on Tartu suunal, Kose-Mäo lõigul panustab 2019. aastal riik 31,5 miljonit eurot riigituludest ja 2020-2022 vastavalt 60, 50 ja 10 miljonit eurot välisvahenditest. Teine on juba varem otsustatud Aaspere-Haljala lõik, 2019. aastal 4 ja 2020. aastal 11 miljoni euroga riigituludest. See on parem kui mitte midagi, aga kahjuks ainult natuke parem kui mitte midagi, sest selle baasil ei saa valitsuserakonnad öelda, et ehitavad kolm põhimaanteed neljarealiseks.

Enne riigikogu valimisi võiks erakonnad selles teemas kokku leppida ja tegutseda ühiselt, sõltumata valimistulemustest nii seekord kui ka järgmistel kordadel.

Avalikult võiks teada olla järgmised kriteeriumid näitena Tallinna-Luhamaa maanteel: mis aastaks valmis; kas täielikult neljarealine või milline osa kolmerealine; mis on lubatud piirkiirus; kuidas toimub rahastamine. Vastused eraldi lõikude kaupa: Kose-Mäo, Mäo-Põltsamaa, Põltsamaa-Tartu ja kas ka Tartust edasi? Samasugune tabel võiks olla Narva ja Ikla suunal.

Kuna tegemist on poliitiliste otsustega, siis saab seda kokkulepet kahel viisil kokku panna. Esimene variant oleks, et erakondade esindajad istuvadki maha ja panevad koos pädevate ametnikega plaani kokku järgmiseks kümneks või mis iganes vajalikuks aastaks. Las siis rahvas avaldab arvamust, kas oleme liiga ambitsioonikad või vastupidi. Teine variant on, et keegi erakondadest käib oma variandi välja ja teised koos huvitatud publikuga täiendavad. Ilmselt oleks see lihtsam, aga vastuolulisem, sest sabassörkijatel võib tekkida kadedus.

Üks teema võiks kindlasti olla piirkiiruse määratlemine, sest 90 km/h või suvel kuni 110 km/h tõesti enam neljarealisel Euroopas sõita ei tahaks. Muidu juhtub nii, nagu Tartu maantee värskel kolmerealisel, kus varasema lubatud kiiruse 90 km/h asemel suudeti uuele teele isegi 70 km/h lõik sisse ehitada.

Eraldi teema on rahastus. Kas võtta laenu või pigistada mujalt koomale või müüa midagi riigi toimimiseks mittevajalikku maha? See on vaidlemist väärt, aga mõelgem nagu ettevõtja: kui mul on hea idee, siis selle täideviimiseks on maailmas raha küll. Rahastust peab näitama, aga lepiks selle kokku siis, kui eesmärgid ja eelkalkulatsioonid paigas.

Kui ma venin praegu autoga mööda ohtlikku Tartu-Tallinna maanteed, siis ei ole ma uhke selle üle, et Eesti riigi võlakoormus on ELi väikseim või et oman kodanikuna kaudselt mõnda riigiettevõtet, mis võiks vabal turul toimetada.

Riigiisad, istuge laua taha ja tehke erakondadeülene plaan, mis püsiks üle mitmete valimiste –  siis oleme kodanikena uhked oma riigi ning selle juhtimise üle.