Bilderberg ja šungiit

Tundub, et kaks täiesti erinevat asja on suvaliselt ühte lausesse kokku pandud. Aga kas on? Mõlemad on viimaste nädalate uudised kodumaisest meediast, mõlemad on näited sellest, kuidas ametnike otsusega kulutatakse maksumaksja (ja ei ole vahet, kas Eesti või Euroopa maksumaksja) raha süüdimatult millelegi, millest ei tõuse tõestatud avalikku hüve.

Keegi ei keela meil uskuda, et peavalu puhul aitab teemant, kõrge vererõhu võtab alla lasuriit ning negatiivsest energiast puhastab šungiitpüramiid. Või et Bilderbergi grupi kohtumisel saadud kontaktid, oluline info ja teadmised on kasulikud kogu riigile. See võib nii olla, aga ei pruugi, sest tõestada seda ei ole võimalik. Bilderbergi grupi kohtumisi ümbritseb saladuseloor, sealsete kohtumiste protokolle ei ole võimalik huvilistel lugeda, ajakirjanikke seal toimuvat kajastama ei lubata. See on miski, mis kuulub selgelt era-, mitte avalikku sfääri.

See iseenesest ei tähenda, et avaliku elu tegelased ja poliitikud ei võiks sellistel kohtumistel osaleda. Muidugi võivad, samamoodi nagu võivad nad olla töövälisel ajal korporandid, vabamüürlased või templirüütlid. Kes tahab, paneb pika ja raske tööpäeva lõppedes põlle ette ja kohtub loožis vendadega, kes tahab, maandab tööstressi mediteerides püramiidiväega kristallitoas. Igaühele oma. Aga seda siis ikka oma, mitte maksumaksja raha eest.

Soome pidas sarnase debati maha juba kuue aasta eest, mil Bilderbergi grupi kohtumisel käinud rahandusministri Jutta Urpilaineni reisikulud tasus samuti riik. Urpilainen jäi toona hätta selgitamisega, kas ta osales kohtumisel eraisikuna või Soome ametliku esindajana. Viimasel juhul on avalikkusel täielik õigus teada, mis asju avaliku raha eest aeti. Ministrilt võiks oodata näiteks põhjalikku ettekannet parlamendile, kellega kohtuti ja millest täpselt räägiti. Urpilainen sellist aruannet teha ei soovinud, sest Bilderbergi kohtumise reeglid seda ei võimalda. Sellest ajast käivad Soome valitsusliikmed Bilderbergi kohtumistel oma raha eest – vaatamata sellele, et kutse saavad nad sarnaselt Ratasele siiski enamasti ametikohast tingituna.

Kas Eestis on era- ja avalik sfäär kuidagi oluliselt teistmoodi defineeritud kui Soomes? Ma arvan, et mitte. Küll aga on meil olnud vähem aega demokraatiat viljeleda ning meie poliitiline kultuur seetõttu Soomega võrreldes lapsekingades. Seda enam oleks tahtnud näha, kuidas naabrimehe poolt juba läbi kolistatud ämbreid vältida osatakse. Nüüd aga jään põnevusega ootama peaministri ettekannet parlamendile, milles ta annab aru, kuidas aitab tema maksumaksja raha eest Itaalias veedetud nädalavahetus kasvatada meie ühist hüve.