Tööjõud niipea veel otsa ei saa

Positiivne areng majanduses ja tööturul on jätkunud ning see on toonud kaasa üha suureneva aktiivsuse tööturul, kasvava hõivemäära, väikese töötuse ning jõudsalt suurenevad palgad. Tööealiste inimeste majanduslik aktiivsus ei ole olnud viimase iseseisvusaja jooksul veel kunagi nii kõrgel tasemel, kui see on praegu. Võrreldes eelmise majandusbuumi tipuga 2007. aastal on nii tööhõive kui ka tööjõus osalemise määr märkimisväärselt kõrgemad.

Eestis on tööealiste (15–74aastaste) arv viimasel kümnel aastal ligi 70 000 inimese võrra vähenenud, kuid sellest hoolimata on hõivatute arv isegi pisut kasvanud. Kui 2007. aastal oli hõivatuid 657 000, siis eelmisel aastal 1000 võrra rohkem. Tööga hõivatute koguarvu on aidanud saavutada vähenev töötus, tööturul aktiivse rahvastiku osakaalu kasv (sh vanemaealised, vähenenud töövõimega inimesed ja väikelaste vanemad) ja sisseränne.

Kõige enam mõjutavad hõivatute arvu soodsad arengud majanduses ning seega on üks peamine eeldus hõivatute arvu püsimiseks just majanduses heade aegade jätkumine. Lähiaastate Eesti suuremate pankade ja rahandusministeeriumi majandusprognoosid suuri tagasilööke ei ennusta. Samuti aeglustub Eurostati viimase rahvastikuprognoosi järgi tööealise rahvastiku vähenemine. Hõivatute arvu püsimiseks vähemalt samal tasemel on siiski vaja veelgi vähenevat töötust, positiivset rändesaldot ning kasvavat tööealise elanikkonna aktiivsust tööturul, seda eriti vanemaealiste seas.

Kuigi Eestis on hõivemäär juba praegu Euroopa Liidu riikide võrdluses tipus, on näiteks Islandil tööga hõivatute osakaal oluliselt suurem. Samuti on üha enam töökohti sellised, kus saab edukalt hakkama ka pensioniealine töötaja ning pensioniea saabudes on üha rohkem neid, kes eelistavad töötamist jätkata. Pensionile jäämine tähendab paljudele ka märgatavat langust elukvaliteedis.

Rändesaldo on olnud juba kolm viimast aastat positiivne ning soodsate majandusarengute jätkudes tuleb Eestisse juurde rohkem inimesi, kui lahkub. Märkimisväärne on see, et positiivseks rändesaldoks on olulise panuse andnud kasvav Eestisse tagasirändajate arv. Samuti on tööpuudusel veel vähenemisruumi – oleme töötuse tasemelt Euroopa Liidu riikide seas alles alumise kolmandiku piirimail. Seega on prognoositulemuseks, kus hõivatute arv jääb 2026. aastal praktiliselt samale tasemele kui praegu, üsna tugevad argumendid.

Ka pikemat ajaperspektiivi arvestades ei pruugi olukord tööturul katastroofiliseks kujuneda. Sel aastal Arenguseire Keskuse tellimusel koostatud rahvastiku- ja hõivestsenaariumide analüüsi 2035. aastani (pikemas perspektiivis kuni aastani 2100) sisaldab kuut võimalikku stsenaariumi. Analüüs tõi välja, et kuigi tööealine elanikkond tulevikus kahaneb, ei tähenda see tingimata automaatset hõivatute arvu vähenemist.

Kui niinimetatud nullstsenaariumi puhul väheneks hõivatute arv 2035. aastaks 82 000 võrra, siis elanikkonna haridustaseme tõusu, paremate lõimumisprotsesside ja juba toimuva pensioniea järk-järgulise tõusuga oleks kahanemine poole väiksem. Kui rakendada lisaks Euroopa parimaid hõivepraktikaid, siis hõivatute koguarv kokkuvõttes ei vähene. Mõõduka sisserände puhul (rändesaldo +2200 inimest aastas) oleks hõivatute arv 2035. aastaks lausa 26 000 võrra suurem.

Uuringu järgi kasvab tipp- ja keskastme spetsialistide arv ning väheneb selliste ametigruppide osatähtsus, kus on nõutav madalam kvalifikatsioonitase. Peamiselt kujundab uue tööjõu vajadust see, kui paljusid tööturult lahkuvaid töötajaid on vaja uute tulijatega asendada, välja arvatud mõned niinimetatud noorte sektorid nagu info- ja kommunikatsioonitehnoloogia.

Tuleviku tööjõu- ja oskuste vajadust analüüsivad OSKA valdkonnauuringud toovad välja kasvava vajaduse erinevate info- ja kommunikatsioonitehnoloogia spetsialistide, tehnikute ja mehhatroonikute, inseneride, metsamasinajuhtide, õdede, hooldajate, füsioterapeutide, psühholoogide ning äri- ja andmeanalüütikute järele. Liiga vähe lõpetab kõrgkooli süsteemianalüütikuid, tarkvara arendajaid, insenere, aga ka logopeede. Oskustöötajatest koolitatakse liiga vähe torulukkseppi, puuseppi, mehhatroonikuid ja masinate operaatoreid, aga ka puidutöötlejaid ja harvesterijuhte.

Tööjõuvajaduse ning kutse- ja kõrghariduse lõpetajate võrdlusest selgus, et erialast tööd ei pruugi jätkuda kõigile mootorsõidukite remontimist õppinud noortele ega ka rätsepatele, sotsiaaltöötajatele ja lihtsama raamatupidamistöö tegijatele. Aedniku, pagari, koka, poemüüja, masinõmbleja ja keevitaja erialadel lõpetajaid küll jagub, kuid kahjuks ei siirdu nad valdkonna ettevõtetesse tööle. Näiteks inseneride, masinaehitustehnikute, puidutöötlejate, ehituse töödejuhatajate ning tarkvara ja rakenduste arendajate puudust tõdeti nii praegu kui ka tulevikus, samuti oleks olemasolevatel töötajatel vaja oma oskusi täiendada.

Praegu puuduolevate töötajate nimekirjas on kõige rohkem oskus- ja lihttööga seonduvaid ametimehi, näiteks kokad, veoautojuhid, kassapidajad, hooldustöötajad. Nendel ametitel töötamine tähendab samas kas väikest palka, mittestandardset tööaega või keerulisi töötingimusi. Tööandjate suutmatus maksta soovitavat palka või sobimatud töötingimused on seega sageli tööjõupuuduse tegelik põhjus.

Lihtne on öelda, et palgataseme tõstmiseks muutke ärimudeleid, müüge oma toodet või teenust kallimalt, suurendage lisandväärtust ja murdke oma kaubamärkidega uutele eksporditurgudele. Seda on võimalik saavutada ettevõtjate, töötajate ja riigi koostöös. Oluline on nii ettevõtjate ja juhtide ideed ja nutikus kui ka head juhtimisoskused. Samuti ettevõtjate ja töötajate usk enesesse, valmisolek juurde õppida ja julgus ebaõnnestuda. Üha enam peaks levima mõtteviis, et ettevõtja ja töövõtja on partnerid. Ka riik saab rohkem panustada, olles üha enam partner ühiste eesmärkide poole liikumisel.