Konkurents tuleb kasuks ka avalikus sektoris

Lihtsustatult võiks öelda, et riigi peamine roll on kujundada poliitikat ning teha otsuseid, millised teenused, millise kvaliteedi ja kuluga peaksid olema avaliku raha eest kättesaadavad. Kui see on hästi paigas, siis teenuse pakkumine ei pea olema tingimata avaliku sektori kanda. Näiteks on teede ehitus ja hooldus või ka laste hambaravi erasektori pakutavad teenused, kuigi selle eest tasub avalik sektor.

Riik peaks täiendavat tähelepanu osutama seal, kus on turutõrked: piirkonnas on liiga vähe tarbijaid, teenuse mastaabiefekt on liiga suur, erasektoris puudub teenusepakkujate konkurents või erasektor ei suuda tagada järjepidevust.

Aga ka nende teenuste osas, mis on üleriigilised või isegi ka kohalike omavalitsuste korraldada, saab konkurentsipõhisust edendada. Näiteks Taanis määrab kohalik omavalitsus isikule küll sotsiaalteenuse, kuid teenuse osutaja valib elanik ise. Kuigi teenuse osutajaks on sealgi valdavalt mõni kohaliku omavalitsuse enda asutustest, siis kehva teenuse puhul on elanikul alati võimalus saada teenust erasektorist või kasvõi teisest kohalikust omavalitsusest. See aga tähendab, et avaliku sektori teenust osutav asutus ei saa olla kindel, et talle on oma eelarve alati tagatud.

Kui erasektoril võimaldatakse mõnda avalikku teenust pakkuda, peab lisaks vaatama, et neil ei tekiks põhjendamatuid eeliseid. Olgu siin näitena toodud põhihariduse kohamaksumuse toetamine. Soomes, Rootsis, Norras ja Taanis peab erakool riikliku toetuse saamiseks hoidma õppemaksu tasemel, kus see koos avaliku sektori toetusega kokku ei ületaks munitsipaalkoolide õppekoha keskmist maksumust. Eestis erakoolidel selliseid piiranguid ei ole.

Sama tuleks meeles pidada ka mitme haldusliku teenuse osas, nagu näiteks IT, raamatupidamine või kinnisvara. Efektiivsuse nimel teenuse konsolideerimine mastaabiefekti saavutamiseni on kahtlemata õige suund, kuid samal ajal teenuse ainult ühte avalikku asutusse konsolideerimine ja teenuse tarbijatelt valikuvõimaluste ära võtmine sisaldab mitut monopolidele omast ohumomenti.

Näiteks peavad taanlased oluliseks, et ühe ainuvõimaliku IT-tarkvara kasutamist ei tohiks riigis edendada, kuna see pärsib selle edasist arengut. Kui tsentraalselt on vajalik välja arendada vähemalt üks IT-teenus, siis peab see olema suuteline infot jagama ja vastu võtma ning selle kasutamine on kõigile osapooltele võimalus, mitte kohustus.

See annab võimaluse riigi asutustel ka teiste tarkvaradega toimetada, ilma et riiklikud ühisvajadused kannataksid. Hea näitena, kus sellega on arvestatud, olgu toodud e-arvete kasutusele võtmine Eestis. Erinevate platvormide vahelist andmevahetust toetab ka X-tee tehnoloogia.

Sama moodi võiks kaaluda otsa vaatamist ka riigi raamatupidamisele või ka hetkel alles jutuks olevale ühtse riigi IT-teenuskeskuse loomisele. Teenusel peaks olema selge ja avalik hind, mis kajastab teenuse kogukulu, ning igal teenuse tarbijal peaks olema võimalus parema teenuse korral võimalik osta seda ka erasektorist.

See võiks olla lähtealuseks ka esmatasandi tervishoiu IT-lahenduste kujundamisel, kus ei peaks olema ainult ühte õiget lahendust, vaid jäetakse võimalus mitme tarkvaraga tegutsemiseks. Riigi jaoks on selles oluline andmete säilimine ning andmete ühest tarkvarast teise ümber tõstmise võimalus, tagamaks perearsti sujuv töörütm.

Konkurents teenuse osutajate vahel saab olla edasiviiv jõud ka avalikus sektoris ning aina rohkem peaks selle arendamisele kaasa mõtlema, et tagada avaliku sektori efektiivne korraldus ja ajaga kaasas käimine. Kus võimalik, tuleks erasektorit rohkem kaasata ja neile anda võimalus teenuse pakkumise turul osaleda ning rakendada võimalusi ka konkurentsi edendamiseks avaliku sektori sees.