Peaministriks on vaja visionääri

Kui peaks valima kahe peaministrikandidaadi, Jüri Ratase ja Kaja Kallase vahel, oleks mõistlik lähtuda erakonna programmist ja see on Reformierakonnal selgem, kaugele vaatavam ja Eesti-meelsem. Kui lähtuda peaministri isikust, siis Kaja Kallas on intellektuaalsem, ta on võimeline rääkima asjadest sisuliselt, Ratas on oma retoorikalt pigem rahvamees, kuid samas ka heade administraatorioskustega meeskonnamängija.

Neist omadustest kokku saaks päris hea peaministri, mis tähendab, et ideaalis võiks see olla keegi kolmas, kellel oleks piisavalt nii karismat, strateegilist mõtlemist kui ka veenmisjõudu. See peaks olema keegi, kes suudaks välja murda poliitikategemise praegusest voolusängist, mis pole ju suuresti muud, kui loksumine maksutõusude ja suuremate sotsiaalkulutuste vahel ühest valimisajast teise. Vaja oleks visionääri, kelle silme ees terendab terviklik pilt tulevasest Eestist.

Eestil on majandusstrateegiliselt väga hea koht maailmakaardil, mida võib vabalt võrrelda näiteks Singapuriga. Alustanud 1960ndail sisulisest nullist, tühjal maal ja uue riigina, on Singapurist saanud üks edu ja innovaatilisuse etalone. Singapuri SKP ühe inimese kohta kolm korda suurem kui Eestil (vastavalt 57,7 ja 19,7 tuhat USD per capita) Singapur on üks Aasia suurimaid ja olulisemaid transiidikeskusi ning sadamaid, Singapuril on üks maailma paremaid lennusjaamu, Singapur on tugineb innovaatilisele ja teaduspõhisele majandusele, Singapur on osav meelitama riiki investeeringuid ja maailma kõige helgemaid päid, Singapur särab pärlina ka arhitektuurimaailmas ja lummab oma keskkonnalahendustega. Need on suunad, kuhu ka Eesti võiks liikuda. Eesti on just parasjagu nii suur või nii väike, et kasutada oma kompaktsust eelisena ja arendada välja terviklik majanduskeskkond ja ka ökoloogiline ruum, mis meelitab ligi nii inimesi kui ka investeeringuid.

Esimene oluline tegu või ka kaugem eesmärk, mille nimel tulevane valitsus ja peaminister võiks tegutseda, on suurendada lähemal ajal järsult Eesti teaduse rahastamist ning viia Eesti kõrgharidussüsteem kokku uuendusliku majanduse vajadustega. 1 protsendist SKPst teadusele, mis on praegu erakonna programmis, ei piisa. Hariduses tuleks ennekõike keskenduda rakenduslikele kõrgtehnoloogilistele erialadele ja ülikoolide koostööle innovaatilise ettevõtlusega. PS! See ei tähenda, et humanitaarteadus peaks taanduma, seda on vaja rahva elujõu säilimiseks, aga see peaks vastama rahvuskultuuri ja hariduse vajadustele ning vältima humanitaaride ületootmist.

Eelnevaga seotud on küsimus, mis saab tootmise kulukaist sisendeist? Ei energia ega tööjõu kulud ei ole Eestis enam konkurentsivõimelised. Sellest ülesaamine eeldab suundumust kõrgtehnoloogilisele ja vähem tööjõumahukale tootmisele. Vastata tuleb küsimusele, mis saab Eesti (põlevkivi)energeetikast. Kas energiat hakatakse tootma ja ka salvestama mingil muul, täiesti uuel tehnoloogial, näiteks vesiniku baasil? Kust tuleb tööjõud? Kas me oleme valmis selleks, et seda Singapuri eeskujul sisse tuua? Või mida me teeme oma metsaga? Kas jahvatame kõik tselluloosiks ja veame ümarpalgina välja või otsime siingi võimalusi puidu suuremaks väärtustamiseks? Leiame metsale muu innovaatilise väärtuse maailma ökosüsteemis, kus looduskeskkond on taandumas?

Kui erakondade valimisprogramme vaadata, siis nii- või teistsugune uuenduste kava on kõikidel erakondadel, kuid üldiselt on see olnud programmides nagu kohustuslik ripats, mis neid ilu pärast kaunistab, ilma et keegi neid ellu viiks. Kõige selgemalt ja usutavamalt on see lahti kirjutatud taas Reformierakonnal, nii et kui sellest lähtuda, tuleks eelistada seda erakonda.

Valijaid ükski innovatsioonistrateegia juurde ei anna, seda annavad lubadused sotsiaalkulutuste tõstmiseks. Ja kui jätkata selle tõe järgi poliitika tegemist, siis pole kuigi oluline, kes on peaminister. Paat loksub vanaviisi edasi.