Investeeringu eest võiks anda suurema sisserändekvoodi

Kui on käes valimised, on see eriline, võiks öelda, et lausa imede aeg. Kõikidele probleemidele on leitud lahendus, kõik saab paremaks. Kõigi meie kohale prognoositakse peatselt saabuma selget helesinist taevast ja sealt sajab paks sularahavaip üle kogu maa. Nii kordub see iga nelja aasta tagant: mis parata, loodus on tsükliline. Vahetub vaid probleemipüstitus – mida on vaja teha selleks, et marjamaale jälle lähemale saada.

Seekord tundub, et majanduslikus mõttes on suurematel erakondadel ja selle läbi tegelikult ka riigivalitsusel ühtne arusaam: on vaja tõsta tootlikkust, et saavutada ahelreaktsioon, mis lubab lõpuks Tallinna bussijuhi roolipöördele samasugust majanduslikku tulemuslikkust, mida tema Helsingi kolleeg naudib. Ja kuidas seda saavutada? Innovatsiooni on vaja raha panna. Eks ta tõsi ka ole.

Looduses valitseb peale tsüklilisuse aga alati tasakaal ja nii nagu tuletõrjujad ruttavad veekahuritega põlengule on tormanud seda pillerkaart jahutama ühiskonna tammepuud, väärtuse loojad, majanduse vedurid, leivaisad ja maksumaksjad – ettevõtjad. Nemad kainestavad tõdemusega, et paradiisi ei ole ega tule ning tasuta asju pole olemas ja kui ongi, siis riik neid igal juhul jagada ei tohiks ja tegelikult on neil hoopis teistsugune probleem: töökäsi on tarvis. Ilmselt on ka see tõsi, seda kinnitavad paljude ettevõtjate hiljuti ilmunud arvamusartiklid. Üks neist tundis seda muret lausa nii teravalt, et nõudis kõrghariduse omandamise takistamist, sest temal on tehasetöölisi vaja.

Samal ajal, kui ettevõtjad oma puudusest kirjutasid, oli poliitikutel tootlikkuse probleemi retsept juba ammu käes: 1% SKTst teadus- ja arendustegevusse. Hiljaaegu tehti ka otsus selle saavutamiseks – kasutada vana head go-to tööriista – otsetoetusi. Sisserändekvoodi suurendamise teemat ei taha aga ükski suurem erakond eriti puudutada, arusaadavatel põhjustel.

Aga miks siis on ikkagi nii, et sinna ei investeeri kapitalistid, kes tegelikult sellelt tootlikkuse kasvult koore riisuvad, vaid üldsus, muu hulgas Tallinna bussijuht, kes sellest kaugeltki nii palju ei võida? Kas kapitalistil pole kapitali? Selle omamine, leidmine ja paigutamine nagu olekski ju tema töö. Riik pakub talle ka omalt poolt selleks juba mitmeid hüvesid, näiteks investeeritud kasumi tulumaksuvabastus, laenude käendused ja ka lihtsalt raha, lisaks lubavad pea kõik erakonnad kapitali kättesaadavust ettevõtjale parandada. Tuleb ka meelde, et alles hiljuti tahtsid ühed ettevõtjad investeerida miljardi tselluloositehasesse ja teated ettevõtjate ja -võtete investeeringutest, mis on suuremad kui 1% SKTst, pole siinmail midagi enneolematut, väiksematest rääkimata.

Kindlasti on põhjuseid mitu, miks neid investeeringuid ei tehta, kuid kus on tahe, seal leitakse ka viis.

Kuid! Kirjeldatud kained manitsejad ei näe probleemi enda õuele langevas “tasuta rahas”, soovivad saada riigilt valmistreenitud töölisi, kellel kindel tahtmine nende juures 30 aastat töötada (mõned romantilisemad hääled on nõudnud isegi vana gildisüsteemi taaselustamist) ja asju, mille puhul arve ulatatakse lahkelt ühiskonnale, on veelgi. Ka kvoodialune võõrtööjõud on Eestis kahtlemata teema, kus sellega kaasnevad riskid – julgeolekust sotsiaalsete pingeteni – lisanduvad ühiskonnale, kuid kasu jääb suures osas ettevõtja juurde.

Vana tarkus „ära käi minu tegude, vaid sõnade järgi” on jutuks hea küll, aga kas poleks ühiskondlikult ausam ja õiglasem võtta kreedoks teine vana hea, quid pro quo (käsi peseb kätt, ladina k – toim), eriti kui lõpuks võidavad kõik? Riik võiks suurendada ettevõtjatele sisserändekvooti küll, kuid investeeringute eest. Täpsemalt öeldes, investeeringute eest teadus- ja arendustegevusse ja lisakategooriana näiteks (kutse)haridusse, soovi korral võib ka teisi valdkondi märkida. Siin tuleb kindlasti rõhutada, et tegu peaks olema justnimelt investeeringuga, mitte toetusega, ettevõtjal peavad kindlasti olema ka proportsionaalsed võimalused oma investeeringut kontrollida ja sellelt teenida, nagu äris ikka.

Ühtlasi toob see ka investeeringu saajale ettevõtja ärilise kompetentsi ja abi kui ka kohustuse pidada silmas oma tegevuse kaubanduslikku rakendatavust, avaliku sektori asutustele ka erasektori valvsaid silmi.

Kohe tekib loomulikult küsimus, et kui palju siis, nii rahast kui ka kvoodist rääkides. Siinkirjutaja kompetents pole kindlasti see, mis lubaks täpset suhet öelda, aga mõttemänguna võime võtta eelmise aasta SKTst (ca 25 miljardit) 1% (250 miljonit) ja jagada selle näiteks 10 000 välistöölisega. Siis saame vastuseks 25 000 eurot ühe töötaja kohta, mis pole just üüratu summa, arvestades, et tegu on siiski ka investeeringuga ja king nagunii pigistab.

Ettevõtja saaks oma töölise, kelle toomiseks tal täna võimalust ei ole, konkurentsieelise ja investeerides veel rikkamaks ka. Väheneb palgasurve ning suur rõõm on kindlasti ka riigi arengusse panustamisest.

Ühiskond aga saab sotsiaalsete riskide eest ettevõtja panna kandma rahalist koormust majanduse arendamisel nii, nagu see peakski olema. Ja takkapihta tootlikumaks ka.

Lõpetuseks jääb üle möönda mõningast üldistamist ja lihtsustamist formaadi huvides. Kui mõni ettevõtja tunneb end alusetult riivatuna, arvaku end julgesti erandite hulka. Kõigile lugejatele alatist helesinist taevast ja rahasadu!