Riigireformi kevadekuulutus: küll ta tuleb

Kevadekuulutustega on asjalood teatavasti nii seatud, et kindla peale ei jää kevad tulemata, kuid on lahtine, millal ta kohale jõuab ja milline ta täpselt on. Samasugune on seis riigireformiga. Koalitsioonilepingu põhjal võib öelda, et riigireform tuleb. Ja seda vaatamata tõsiasjale, et riigireformi ei ole koalitsioonilepingus kahjuks defineeritud. Samas on riigireform koalitsioonilepingus olulisel kohal.

On hea meel tõdeda, et Riigireformi SA initsiatiivil 21. veebruaril 2019 erakondade poolt allkirjastatud „Erakondade ühismemorandum riigireformiks“ on leidnud lepingus väga täpset kajastamist: riigireform seatakse 2019-2023 üheks poliitilistest prioriteetidest; valitsuse tegevuskavas pannakse paika riigireformi etappide sisu ja tähtajad ning võetakse vastu asjakohased riigikogu otsused; nimetatakse riigireformi elluviimiseks vastutav valitsuse liige ja kindlustatakse vajalik töökorraldus.

Millal riigireform kohale jõuab ja milliseks ta kujuneb, saab selgeks uue valitsuse tegevuskava ja ette valmistatava(te) riigikogu otsus(t)e eelnõu(de) pinnalt. Kuid mitte ainult. Märkimisväärne hulk riigireformi komponente on kajastamist leidnud ka koalitsioonilepingus endas, seda nii printsiipide kui ka üksikküsimuste tasemel.

Parlamentaarse demokraatia tugevdamise ja riigikogu võimekuse tõstmise vajadust on aktsepteerinud pea kõik poliitilised jõud. Ka riigireformi SA koostatud kontseptsioonis oli riigikogu võimestamine üks riigireformi tuumikküsimus.

Paraku on koalitsioonilepingu liigne üldisus põhjendamatu. Erakondade valimisprogrammide ühisosa riigikogu võimestamisel oli muljetavaldavalt suur, seega võinuks koalitsioonileping olla selles küsimuses kõvasti detailsem. Koalitsioonilepingus kirja pandud kokkulepe – vaadata üle riigikogu valimise seadus, muuhulgas eesmärgiga ühtlustada mandaatide arvu valimisringkondades, – on vajalik ja sobilik. Kas see tähendab ka üleminekut riigikogu valimistel nn avatud nimekirjade põhimõttele, jääb lepingu tekstis esialgu veel lahtiseks. Meenutagem, et selles suhtes on erakondade ühisosa olnud samuti märkimisväärne.

Printsiipide tasandil kokkulepetest väärib esile toomist andmete kogumisel ja sisestamisel ühekordsuse põhimõte ehk nn ühe ukse lahendus. Eelnimetatud põhimõtte rakendamisest koos haldusmenetluslike tähtaegade lühendamisega saab oodata ja eeldada ühiskonda koormava bürokraatia olulist vähenemist. Bürokraatia vähendamise teemal söandan viidata Hollandi kogemusele ja sotside valimisprogrammile, kus käidi välja idee vähendada Eestis järgmise nelja aasta jooksul halduskoormust 25 protsendi võrra. Olgu märgitud, et Hollandis saadi selle ülesande täitmise ja ka mõõtmisega mitmel järjestikusel perioodil hakkama ning saavutati efektiks ei vähem ega rohkem kui 8,7 miljardit eurot!

Riigireformiga seonduvalt on enim kirgi kütnud teemaks olnud otsedemokraatia. Lepingu pooled on kokku leppinud, et kui rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ei saa poolthäälte enamust, siis ei too see kaasa riigikogu erakorralisi valimisi. Tegemist on igati tervitatava lähenemisega, mis ühtlasi tähendab meie ettepaneku aktsepteerimist ja põhiseaduse § 105 lg 4 tühistamist või muutmist.

Keerulisem on lugu rahvaalgatusega riigi tasandil. Kui seni on meil riigi tasandil rahvaalgatuse instituut puudunud, siis nüüd on koalitsioonilepingus välja pakutud suisa kaks rahvaalgatuse käsitlust. Neist esimene tundub kajastavat Keskerakonna arusaamist rahvaalgatusest ja teine reflekteerib EKRE lähenemist. See, mis tundub puudu olevat, on ühine keel ehk kokkulepe mõistete sisustamisel.

Selguse huvides olgu märgitud, et Riigireformi SA ei teinud muu hulgas geopoliitilistel kaalutlustel ettepanekut rahvaalgatuse sisseviimiseks riigi tasandil. Küll aga tegime ettepaneku rahvaalgatuse sätestamiseks kohaliku omavalitsuse tasandil. Kui riigikogu soovib rahvaalgatust sisse seada, siis oleks selle mõiste sisustamisel asjakohane pidada silmas ka Eesti Vabariigi 1920. aasta põhiseaduse asjakohaseid sätteid.

Riigikogu valimiste eelne periood oli seekord eriti tiine poliitilistest taplustest, kus programmide võistluse ja võitluse kõrval või isegi asemel oli kahetsusväärselt palju poliitikute vastastikuseid isiklikke solvanguid. Riigihoole eest hoolt kandva kodanikuna oli mul seda kõike kurb vaadata ja kuulata. Oli poliitiliste sildade põletamise aeg, just kui homset poleks enam olemas olnudki.

Nüüd on valimised möödas. On andestamise ja Eesti arengu esikohale asetamise aeg. Mis tahes koalitsioon üksinda, ilma opositsiooni toeta, ei saa sisulist riigireformi teha. Asjata ei kirjutanud Riigireformi SA oma kontseptsioonis: „Pidev riigihool peaks saama erakondade üleseks poliitiliseks kokkuleppeks.“

Ettevalmistamist vajav riigikogu otsus kannab endas mitte ainult eesmärki defineerida ja sisustada riigireform, vaid ka püüdlust liikuda erakondadevahelise kokkuleppe suunas riigireformi põhiküsimustes, mis tagaksid pikas perspektiivis Eesti riikluse kestlikkuse. Sestap ootan riigireformi küsimuses veel teistki kevadekuulutust, kui 15. aprillil 2019 astub riigikogu kõnepulti reformierakonna esimees Kaja Kallas.

Vundament erakondade kokkuleppeks on olemas – ühismemorandumi riigireformiks kirjutasid 21. veebruaril 2019 alla kõik viis riigikogus esindatud erakonda. Sestap peaks riigireformi põhiküsimuste edukas otsustamine olema riigikogus võimalik.