Presidendi Moskva visiit – üksainus pääsuke ei too veel kevadet

Artikkel

- Arvamused
- 17. aprill 2019 kell 13:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Presidendi Moskva visiit – üksainus pääsuke ei too veel kevadet
Venemaale kehtestatud karistusmeetmed ei kao niipea ja pigem karmistuvad, kirjutab kaitseuuringute keskuse teadur Kalev Stoicescu.
Kalev Stoicescu.Foto: Julia-Maria Linna
•Vaevalt leiab kedagi Eestis, kes sooviks halbu ja pingelisi suhteid idanaabriga normaalse ja rahumeelse läbisaamise asemel, kuid takistusi, riske ja umbusku on kogunenud liiga palju.
•Krimm ja Donbass on pannud muretsema mitte ainult Eestit või Lätit, millel on piiriäärsed küllalt kompaktsed venekeelsed alad, vaid ka näiteks Kasahstani või Valgevenet.
•Poliitilised ja majanduslikud suhted Eesti ja Venemaa vahel võivad paraneda näiliselt, mitte sisulises plaanis, kuid igal juhul tuleb säilitada kultuuri- ja turismialaseid suhteid, samuti inimestevahelisi kontakte.
President Kersti Kaljulaid kohtub 18. aprillil Moskvas Venemaa presidendi Vladimir Putiniga. Kaljulaid loodab, et Eesti ja Venemaa vahel õnnestub käivitada eri tasanditel dialoog kahe riigi vahel ning ühtlasi alustada teatud “tehniliste küsimuste” lahendamist. Eesti firmad, kellel on Venemaal ärihuve ja -partnereid, on eelkõige huvitatud heanaaberlikest suhetest, mis elavdaksid piiriülest majanduslikku tegevust. Vaevalt leiab kedagi Eestis, kes sooviks halbu ja pingelisi suhteid idanaabriga normaalse ja rahumeelse läbisaamise asemel, kuid takistusi, riske ja umbusku on kogunenud liiga palju, et sellest mööda vaadata ning kas või aeglast läbimurret loota.
Vastasseis kogub tuure
Venemaa ja Lääne vaheline vastasseis kogub tuure. Eestil on väga piiratud võime midagi olulist ära teha, leevendamaks kahepoolseid suhteid Venemaaga praegustes ja lähitulevikus eeldatavates oludes. Teisalt, Venemaa ei näita mitte mingisugust valmidust (meie mõistes) paremaks muutuda. Viisakustest ja pehmendatud või kohendatud retoorikast ei piisa.
Venemaa väidab, et ta ei ole Krimmis (ka Kertši väinas ja Aasovi merel) mitte midagi valesti teinud. Jõuga piiride nihutamine Euroopas „ajaloolise õiguse” ettekäändel olevat OK. Püüdkem korraks endale ette kujutada, mis toimuks meie mandril, kui kõik riigid (või isegi väike osa neist) järgiksid Venemaa eeskuju, opereerides „roheliste mehikeste” ja „referendumitega” või mingil muul maskeeritud viisil. Puhkeks totaalne ehk kõik-kõigi-vastu sõda. Lisaks, Kreml muudkui kordab, et Venemaa ei kontrolli Ida-Ukraina okupeeritud alasid ehk „separatislikku” Donbassi (seal „pole” Venemaa sõjaväelasi, Kremli kureeritud juhte, mis tahes asjade – sealhulgas sõjatehnika – ja inimeste kontrollimatut liikumist üle piiri jne), mistõttu ta justkui ei puutu asjasse vastutuse mõttes (Minski kokkulepped), kuid omab loomulikult vetoga võrdset sõnaõigust.
Järelikult, üha uute konfliktikollete tekitamine naaberriikides – selle asemel, et olemasolevaid lahendada, näiteks Transnistrias või Abhaasias ja Lõuna-Osseetias – on samuti OK, kuivõrd oma tegelikku rolli saab küüniliselt eitada. Krimm ja Donbass on pannud muretsema mitte ainult Eestit või Lätit, millel on piiriäärsed küllalt kompaktsed venekeelsed alad, vaid ka näiteks Kasahstani ja Valgevenet.
Sanktsioone tugevdatakse
Euroopa Liidu ja USA poolt Venemaale alates 2014 kehtestatud karistusmeetmed on uued poliitilised mängureeglid, kuivõrd suveräänsuse ja riigipiiride ning territoriaalse terviklikkuse austamist sätestav Helsingi lõppakt (1975) Kremlile enam ei kõlba. Kui Moskva saab järjekordse lubamatu teoga hakkama, järgnevad sellele üha uued sanktsioonid. Ukraina konteksti jääb ka Malaysia Airlines lennuki (lend MH17) allatulistamine juulis 2014, ilmselt Venemaa relvajõududele kuuluva õhutõrje raketikompleksiga Buk, mida Kreml eitab kõikvõimalikel viisidel. Lisaks, Lääs täiendas karistusmeetmete pakette ka Skripali mürgitamisjuhtumi (märts 2018), Kremli-poolse Bashar al-Assadi režiimi toetamise ning Venemaa sekkumise tõttu USA presidendivalimistesse (2016), mida hiljuti kinnitas eriprokurör Robert Muelleri põhjalik raport.
Venemaa firmade – sealhulgas pankade – ja (ameti)isikute vastu kehtestatud karistusmeetmed ei ole seni Moskva (välis)poliitikat muutnud. Kreml ning samuti idanaabri versteher’id (saksa k – “mõistjad”) rõhutavad, et Venemaa ei muuda iialgi oma poliitikat välise surve tõttu. Lisaks, Venemaa arendab – nende väitel – silmapaistva taastumis- ja vastupanuvõime ning võib kaubandus- ja majandussuhted läänemaailmaga suures osas „asendada” (importi Läänest kodumaise toodanguga) või kompenseerida (alternatiivse impordi või välisinvesteeringutega). Karistusmeetmed olevat mitte ainult Venemaa suhtes põhjendamatud ja ebaõiglased, vaid ka Läänele kahjulikud ning Venemaale suisa kasulikud. Nendes propagandistlikes või omakasupüüdlikes väidetes on terake tõtt, kuid ainult terake, mis ei muuda Vene-Lääne vastasseisu olemust ega selle kestmise või lahendamise perspektiive.
USA Kongressi „pistrikud” nõuavad Venemaale oluliselt karmimate sanktsioonide kehtestamist. Nende loogika on lihtne – Kreml ja nende käsilased annavad üha rohkem selleks põhjust (näiteks Venezuelas) ning Venemaa käitumine hakkab otsustavalt muutuma alles siis, kui karistusmeetmed muutuvad talumatuks.
Valge Maja (nagu ka mõned poliitikud Euroopas) soovitavad pigem mõõdukust ja dialoogi, sest Venemaad olevat võimalik heaga mõjutada, kusjuures Venemaale talumatud vastusammud võivad viia otsese sõjalise konflikti puhkemisele. Ka järeleandlikud tegelased ei suuda või ei soovi selgitada, kas „heaga” tähendab midagi muud kui alistumist Venemaa šantaažipoliitikale. Nähtavasti tulevad uued sanktsioonid (nad siiski tulevad, kompromissina) pigem mõõdukama sisu ja vormiga. Euroopa Liidule ennustatakse Ameerikaga võrreldes vähem karme Venemaa-vastaseid sanktsioone, sest eelkõige Saksamaa ja Prantsusmaa ei soovi näidata liiga silmanähtavat kahepalgelisust, survestades Venemaad Ukraina (Donbassi) küsimuses ning teisalt pigistades silmad kinni Nord Stream 2 puhul (Läänemere-äärsete riikide vastuseis ning Ukraina gaasiga varustamine, mille ainus „tagatis” olevat Putini ausõna).
Venezuela on riskikoht
Venezuela on järgmine riskikoht Venemaa jaoks, kui olukord peaks seal (kus asuvad Venemaa sõjalised „nõunikud” ning wagnerlased ehk palgasõdurid) kontrolli alt väljuma. Naftarikkuselt maailmas esikohal olevas Ladina-Ameerika riigis on Venemaal ja USA-l mitte ainult poliitilised, vaid ka majanduslikud huvid. Venezuela riikliku nafta- ja gaasifirma PDVSA rahvusvaheline peakorter asub Maracaibos, kuid Euroopa oma Moskvas, mis on selgelt poliitiliselt motiveeritud, sest Venezuela nafta peamised ostjad on USA, Hiina ja Euroopa Liidu riigid. PDVSA omab täielikult firmat Citgo, mis on USA üks suurimaid naftatöötlejaid, tarnijaid ning kütuste, määrdeainete jms toodete müüjaid.
Majandusraskustes Venezuela sisuliselt pantis laenutagatisena 2013. aastal 49,9% oma osalusest Citgos Venemaa Rosneftile. Nüüd sõltub Nicolas Maduro režiimi püsimine Venemaa sõjalisest toetusest ning Moskva võimest USAd heidutada (sõjaliselt mitte sekkuma), kuid Maduro valitsuse jätkuvate rahaliste raskuste puhul võib Citgo Rosneftile üle minna, mida USA kindlasti ei soovi. Lisaks, Citgo kaotamine oleks PDVSA-le hukatuslik ning sama hea kui Rosnefti alla minek. Väga suurtel panustel mäng, milles Kreml lööb hasartselt kaasa. See ei ennusta Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonide leevendamist või kaotamist, pigem vastupidi, ning Rosneft on tõenäoliselt sihtmärk.
Ärgem laskem kerkida müüril
Euroopa Liidu ja USA poolt Venemaale kehtestatud karistusmeetmed ei ole sünkroonsed (erinevate pakettide kehtestamise ja pikendamise mõttes) ning on sisu poolest osaliselt kattuvad. Erinevused võivad suureneda, kuid on väga raske eeldada, et Euroopa Liidu ja USA lahkhelid Venemaa suhtes võiksid kasvada selliseks nagu Iraani puhul.
Seetõttu peab Eesti arvestama sanktsioonide jätkumisega pikkadeks aastateks, kui Kremlis ei juhtu mingi ime. Eesti riik ja ettevõtjad olid õppimisvõimelised ka 1990. aastate alguses. Poliitilised ja majanduslikud suhted Eesti ja Venemaa vahel võivad paraneda näiliselt, mitte sisulises plaanis, kuid igal juhul tuleb säilitada kultuuri- ja turismialaseid suhteid, samuti inimestevahelisi kontakte, et meie vahel ei tekiks müüri, mida hiljem on väga raske lammutada.
Mõeldes taas kord presidendi Moskva visiidile – üksainus pääsuke ei too veel kevadet, neid on vaja palju ja mitte ainult läänest itta. Lõpuks, kevad saabub siis, kui päike paistab ning on soe ja mõnus.
Äripäeva arvamuskülgedel ilmub kord nädalas terve külje mahus põhjalikum käsitlus ühiskonnas hetkel olulistel, aga üldist mõtteainest pakkuvatel, majandusega haakuvatel teemadel. Ootame kaastöid [email protected].
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
Hetkel kuum