Priit Viira: riigikaitse igaühele kohustuslikuks, efektiivsus õppustele!

Sügisel käisin üle 23 aasta reservõppusel ja saadud kogemus tekitas hulganisti küsimusi selle kohta, mida meie mehed seal tegelikult üldse selgeks saavad.

Kas me ikka valmistame reservõppustel inimesi piisavalt ette? Näiteks pole ma ei ajateenistuses ega ka reservõppusel näinud ühtegi tanki ega helikopterit. Meie ülesandeks oli vaid kujutleda, et teatud ilmakaarest tuleb vaenlase lahingumasin. Kuidas ma sõjas peaksin üldse vahet tegema, milline on meie või milline vaenlase tank ning missugune on üldse päriselus sõjamasina liikumise hääl?

Täna on võimalus seisvat või osaliselt liikuvat sõjaväe rasketehnikat näha ja katsuda vaid paraadidel või väliüritustel. Toogem tehnika välja ka suurõppustel või õppekogunemistel, selle asemel et näidata sõjamasinaid ainult treileritel.

Las need, kelle ülesanne on oma maa ja rahva kaitsmine, saavad juba õppuste ajal teada, mis tunne on sõjamasina kõrval liikuda. Või peab siis reservõppusel olija saama kogemuse, et tema väljaõpe on nii odav, et selleks ei hakata soomukitki välja ajama? Laskem meie kaitsjatel kuulda vabaduse tagamise häälel kõla ka rahuajal.

Teine küsimus tekkis mul isikliku reservõppe kogemuse põhjal seoses auastmete ja jao- ning rühmaülemate valikuga. Kas inimene, kellele on aastaid tagasi pärast keskkooli kaitseväes teenides omistatud teatud auaste, on ka tänasel päeval võimeline efektiivselt jagu või rühma juhtima?

Kas kunagi saadud auaste peaks kehtima jäämagi? Minu arvamus on, et jao- ja rühmaülematele tuleks enne reaservõppust teha kutsesobivuse test, et selgitada, kas isik üldse on suuteline kriisisituatsioonis suuremat hulka inimesi juhtima. See, milline oli inimene 5 või 20 aastat tagasi, ei ole kindlasti sama, kes ta on tänasel päeval.

Testide tegemine peaks toimuma ka kaitseväeteenistuses olles, sest ainuüksi eeskujulikkus käskude täitmisel ja tugev tahe liider olla ei ole aluseks meeskonna motiveerimise ning juhtimise tegelikule oskusele, veel vähem kriisijuhtimise oskusele. Nii kaitseväes olles kui ka kordusõppusel nägin, kui ohtlikuks võib osutuda nõrk jao- või rühmaülem. Sõjas saadaks kiirelt surma.

Kolmas küsimus, mis reservõppusel pidevalt pähe tuli, kuulus finantsvaldkonda. Miks raisatakse raha, kui samal ajal väidetakse, et raha pole? Näide: kas tõesti on vaja ära kulutada kõik paukpadrunid, kui vastav hulk on laost väljastatud ja tagasi ei tohi/viitsita viia? Kohustuslikus korras laseme õhku? Paneks selle õhku tulistatud raha parem digitaliseerimise peale, sest, üllatus-üllatus, ka aastal 2023 käis reservõppusel laskemoona väljastamine paberkandjal!

Imestust tekitas ka see, et uus riietus ja saapad tuli ära anda, kusjuures väideti, et kui tulete tagasi, saate samad. Kuidas eraldatakse kuhjadena kogutud riided ja saapad? Kas ei oleks mõistlik, et iga inimene viib oma riided ja sissekantud saapad koju? Vajadusel võetakse kapist ja pannakse selga-jalga. Pole teenistusse minnes kohapeal mingit “oma vormi” otsimist.

Eestit külastanud Ukraina presidendile Eesti peaministri poolt kingitud pusa, millel suurelt kirjas “Kaitsetahe”, kergitas minus taas küsimuse, milline on eestlaste tegelik kaitsetahe? Kas tahe riiki kaitsta peab olema vaid ligi 20% mobilisatsiooniregistrisse kantud inimese mure või peaks see puudutama kõiki Eesti kodanikke vanuses 17–60 aastat, sealhulgas naisi?

Minu seisukoht on, et kaitseväes osalemise võiks teha kohustuslikuks kõigile vanuses 17–60 aastat. Iga kahe kuni viie aasta tagant tuleks selle vanusegrupi esindajatel viibida nädalavahetusel või nädalasel väljaõppekogunemisel, kus õpitaks või tuletataks meelde laskmist, maastikul orienteerumist, esmaabi ja muud olulist. Kogunemine võiks olla võimalusel piirkondlik, et kokku mängida sõjaolukorras kodukohas tegutsemist.

Kaasatud võiksid olla ka kohalikud ettevõtted. Inimesed harjuks sellega, et nende kodukohas toimuvad õppused ja et tänavatel liigub nii kaitseväelasi kui rasketehnikat ja et kas nemad ise või nende pereliikmed osalevad nendel õppustel. Neid, kes ei saa tervise tõttu aktiivselt riigikaitseõppel osaleda, võiks kaasata tagala toetamisse.

Selline lähenemine võimaldaks riigil saada parema ja operatiivsema ülevaate iga piirkonna inimressurssidest ja kaitsevõimekusest. Tugevneks üleüldine kaitsetahe.

Jah, selline ettevalmistus on kallis. Aga ka vabadus on kallis. Oma riik on kallis. Meie väikese riigi hoidmisesse peaks moel või teisel olema kaastaud iga inimene. Ja kui kogu riigi elanikkond vanuses 17–60 aastat on koolitatud esmaabis, relvakäsitluses ja muus kaitsetegevuses olulises, on tegemist ka suurepärase heidutusega.

Lõpetuseks mõelgem igaüks ise: me kõik ootame, et politsei, kiirabi ja pääste reageeriks meie päästmiseks minutitega, kuid kas sina oled valmis viie minutiga kodumaa kaitseks lahingusse minema?