Pöörane Jaguar Le Mansi ajamasinast

Ei pea olema just suurim vanade autode või autospordi ekspert, tundmaks ära 1988. aasta Le Mansi võitjat - kaetud tagarataste, purpur- ja valget värvi kere ning Silk Cuti kirjadega Jaguar XJR-9.

Kiirusel alla 100 miili tunnis tundub XJR-9 ebalev, samas üle kahesaja miili tunnis liikudes on auto sedavõrd vastu maad surutud, et näib, justkui King Kong ise istuks katusel. Autol pole spidomeetrit, aga liikudes viienda käiguga 6800 mootoripöördel on kiiruseks 236 miili (ehk ligi 380 km) tunnis. Just niimoodi liikus see mööda kuulsat Mulsanne'i sirget, kui Jan Lammers, Johnny Dumfries ja Andy Wallace selle võidule viisid.

Autocari käes sõiduk sellist hoogu kätte ei saa ja peab piirduma kiirusega 208 miili (335 km) tunnis, pööraselt röökiv V12 teeb sel hetkel 6000 pööret. Auto tundub pööraselt kiire ja on väga raske hinnata, millal pidureid tallata. Bruntingthorpe'i lennuvälja lõpus on kõrge muldvall ja tahhomeetrit liiga pingsalt jälgides võib valli vabalt sisse sõita. Jaguar tõuseks siis ilmselt nii kõrgele õhku, et naaseks maapinnale ühes mõne satelliidiga. 

Jaguari kokpit on väga lihtne: paremal pool kolmene rida lüliteid kütusepumpade, süüte ja starteri jaoks. Keskel seisab ilma punase alata 8000 pöördeni näitav tahhomeeter ja vasakul veel kolm näidikut õli, kütuse ja laadimispinge jaoks. Nende kohalt leiab veel klaasisoojenduse, tulede ja aknapuhastajate nupud.

Rool on juhile lähedal, aga siiski mugav, ilmselt just kahetunniseks Le Mansi sessiooniks sobiv. Autot juhtinud Colin Goodwin teatab, et adrenaliini pakub juba sõiduks valmistumine, sest tegemist on väga kiire ja võimekuselt juhist üle oleva masinaga.

XJR-9 kapoti all uriseb V12 mootor, aga silindrite arv on ka ainus, mida see tavapärase Jaguari V12 mootoriga jagab. Seitsmeliitrine mootor teeb 7200 pöördel 745 hobujõudu ja võimsalt väänet. Viiekäigulise sünkronisaatorita käigukasti valmistas March. Esimene käik on vasakul ja taga, ülejäänud käigud H-tähe kujuliselt. Sel ajal otselülitusega käigukaste veel ei kasutatud. Kõik see kaalus kokku 900 kilo.

Gaas jääb veidi peale ja on raske, mootor teeb edasi liikudes kurja möirge. Rehvid on 11 aastat vanad ja sõit kulgeb kui kuullaagritel. Esimese käiguga mootor lihtsalt karjub ja laiad Dunlopid löövad tühja. Sama kordub teise käiguga. Fakt, et auto külge ette ei tõmba, on tingitud pigem ettevaatlikust juhist, kes puksima hakkavatel ratastel gaasi maha lastes pidamist leida lubab.

Rool on kerge ja väga täpne. Vana lennuvälja rajakattest tingitud löögid rataste pihta panevad rooli juhi peos liikuma.

Kõik juhid suudavad pedaali põrandasse suruda, aga just pidurdamine oli XJR-9 puhul keerulisim. Üks 1988. aasta võistluse võitjaid Wallace teatas: “Kõige raskem Le Mansi puhul, eriti öösel, on lihtne teadmine sellest, kus sa rajal paikned. Mulsanne'i sirge lõpus on kolm pidurdusmärki, pidurdatakse teise juures. Kui eksid ja teist esimeseks pead, sõidad rajalt välja.”

Jaguar jooksis Le Mansis nagu rööbastel. Ainsaks ohuks olid väga kiired kurvid. Aeglastes kurvides võis kerget külglibisemist lubada, aga kiiremates läks raske tagaosaga Jaguar kergelt käest.

Autocari mehi üllatas ka käigukast - sidurit pole tarvis vajutada, kergitad lihtsalt gaasi ja paned järgmise sisse. Tunne ongi nagu Le Mansil, aga auto karistab algaja juhi ülbust otsustavalt ja peagi liigub masin ebaloogilises asendis mööda muru, libisemine rohelisel tundub vaat et kiiremgi kui asfaldil, ja pärast peatumist tagasi asfaldile liikudes löövad rattad kogu aeg tühja.