Ehitusettevõtjate piinad jätkuvad

PwC maailma tippjuhtide uuring näitas, et möödunud aasta lõppedes oli ehitussektori optimism tulude kasvu osas 12 kuu perspektiivis ületanud enam kui kahekordselt majanduskriisi süvapunkti.

Suurim SKT mõjutaja. Ehitussektorit peetakse maailma mahukaimaks tööstusharuks, see moodustab maailma sisemajanduse kogutoodangust ligikaudu 10%. Osalt selle ja osalt oma eripära tõttu, on ehitus ka enamikest teistest majandusharudest tugevamalt seotud majanduse üldise käekäigu ja riigieelarve(te) seisuga. Kolmveerand ehitusettevõtete tippjuhtidest näeb tõsiseid probleeme võimalikes tagasilöökides maailma majanduse taastumisele ning riigisektori võlakoormas . Pooled küsitletud ehituse tippjuhtidest uskusid, et tellimused riigisektorist on vähenemas, ehkki märkimisväärne hulk on ka neid, kes riikide rahalistes raskustes näevad eneste jaoks strateegilisi kasvuvõimalusi teistsuguste koostöövormide (näiteks PPP – ehk avaliku ja erasektori koostööprojektid) näol.

Koostöö või nõrgemate surma ootus? PwC uuring tõi esile hulgaliselt viiteid sellele, et vastupidiselt mitmetele teistele tööstusharudele on ehitusettevõtluses tajutud suurte ja sisuliste muutuste möödapääsmatust. Tervelt 87% vastanuist kinnitas, et neil on käsil restruktureerimine või muu suurem organisatsiooniline muutus. Enam kui kolmandik plaanib aasta jooksul ühinemist või mõne teise ettevõtte endaga liitmist. Enam kui viiendik vastanuist näeb ühisettevõtetes ja strateegilistes liitudes enda jaoks kõige lootustandvamat võimalust tulude suurendamiseks – see suhtarv on kaks korda suurem kui küsitlusele vastanud tippjuhtide seas keskmiselt.  Samas ei ole konkurentide ost ehitussektoris garanteeritud kasvu allikas nagu panganduses või telekomiäris, kus kliendid tarbivad teenust enamvähem stabiilses mahus – omandada on mõtet eeskätt ettevõtteid, kellel on ahvatlev ehituslepingute portfell. Turu madalseis on aga kestnud piisavalt pikka aega ja varem sõlmitud lepingud on tänaseks valdavalt realiseeritud. Jääb üle ainult oodata nõudluse taastumist või loota hinnatõusule pärast nõrgemate konkurentide turult lahkumist. Nõudluse taastumist takistavateks teguriteks on praegu globaalselt eeskätt eraisikute ja/või valitsuste suur laenukoormus, aga ka sissetulekute langus. Eestis pole valitsusel võlaga probleeme, küll aga on erasektor ennast ’kinni laenanud’. Lisaks on Eesti ehitusfirmad eriti ebasoodsas olukorras kuna tellimuste mahu ja hindade langusele lisandub tööjõu lahkumine ja sisendite hinna kasv.

Innovatsioon on möödapääsmatu, aga kas ka võimalik? Innovatsioonist ettevõtluses on räägitud küll juba tüdimuseni, aga ehitussektorist kõneldes ei saa sellest teemast paraku üle ega ümber. Oma spetsiifika tõttu ei seisa ehitusettevõtted just uuenduslikkuse eesliinil, avatud innovatsiooni takistab nende suhteliselt fragmenteeritud tarneahel ja koostööpartnerite sage vahetumine. Ometigi on oluline näha innovaatikas midagi suuremat kui ainult (ehituse) tehnilised või ehitusprotsessi lahendused. Olgu tegu juba eelnimetatud PPP-de või n.n väärtuspõhise töövõtuga (value-based contracting), suurem paindlikkus kliendi vajadustega kohandumisel ei pea tähendama ettevõttele väiksemat kasumlikkust, pigem vastupidi.