Valuutaturul oli poliitika-aasta

Turg hangub reeglina juba nädal enne jõule, sest suured tegijad (pangad ja fondid) hakkavad kasumi- või kahjuminumbreid kokku lööma, ja sel aastal on ka ilmselt vaja tõsiselt haavu lakkuda. Olukorras, kus turul sahmib vaid teatud hulk väikekauplejaid, on käive teadagi väike ja esineb ootamatuid vastikuid hinnaliikumisi, mille põhjust on vahel isegi raske määratleda. Tark sellisesse olukorda ei torma.

Lõppevale aastale tagasi vaadates võib seda kindlasti nimetada ennekõike poliitika-aastaks. Ka vanemad olijad väidavad, et ei mäleta aastat, kus kõike turul toimuvat oleks sedavõrd mõjutanud poliitilised olukorrad ja otsused.

Tõepoolest, kui maailm ja sellega koos ka turud olid vaevu kosunud märtsikuisest Jaapani maavärinast ja tsunamist, läks jäme ots looduselt poliitikale. Araabia kevad, USA võla- ja eelarveprobleemid ja siis tagatipuks kõige tõsisem ja ohtlikum kriis – euroala võlad. Taustaks majanduste kiire jahtumine, mis viis mitut puhku valuutalahinguteni, kus iga riik üritas oma raha hinda alla viia.

Aasta kokkuvõttes võime nentida, et vaba turgu on jäänud alles suhteliselt vähe. Valitsused ja keskpangad püüdlevad üha suurema kontrolli poole, mille hea näide on plaan asutada Euroopa „sõltumatu“ reitinguagentuur. Lühidalt öeldes tahaksid poliitikud olla küll riikide võlakirjadega vabal turul, kuid vaid sellisel, kus päriselt ei kehtiks vaba turu reeglid.

Samas võis ka tähele panna, et aasta lõpuks muutusid turud poliitikute juttudele juba üsna immuunseks. Kui detsembris toimunud Euroopa Ülemkogu püüdsid Euroopa liidrid serveerida kui suurt saavutust, mõistsid turud selle üheselt hukka. Ja mis veel tähelepanuväärsem – turud toetasid Suurbritannia otsust euroala tegemistega distantsi hoida. Turgude suhtumine – erinevalt poliitikute jutust – on ju hinnaliikumiste kaudu väga selgelt mõõdetav.

Aastavahetuste paiku on kombeks teha lisaks kokkuvõtetele ka prognoose, mis kriisist haaratud rahaturgudel on muidugi eriti tänamatu tegevus. Küll saab aga esitada oletusi, milliseid tendentse ja suundi võiks olla oodata. Ja suhtuda siis neisse just nimelt kui oletustesse, võttes need teadmiseks, kuid kindlasti mitte vääramatuks juhiseks igapäevasel kauplemisel.

Arvestades majanduse jahtumist kogu maailmas, võib eeldada, et USA dollari tugevus jätkub. EUR/USD on olnud langustendentsis tegelikult juba kolm aastat ning on raske näha põhjust, miks see trend peaks lähiajal ümber pöörama. Euroopa probleemidele ei paista ju lahendust, ja kui paistabki, siis võiks see olla Euroopa Keskpanga rahatrükk, mis viiks euro hinna kindlasti veel kaugemale alla.USA majandus annab ainsana positiivseid signaale, kuid sellest hoolimata pole ka seal välistatud uus rahatrükiprojekt ehk QE3. Samas on senised kogemused näidanud, et sellega kaasnev dollari nõrkus oleks ajutine. Maailm vajab jätkuvalt dollarit kui põhilist turvavaluutat.Suurbritannia nael peaks jääma eurost tugevamaks ka edaspidi. Kuigi Briti pangandussektor on vägagi seotud euroala võlakriisiga ja sealne majandus on samuti küllalt nukras seisus, räägib nende kasuks oma raha olemasolu, st võimalus rahapoliitikat iseseisvalt suunata. Variant, mille puhul nael euro suhtes otsustavalt kukuks, oleks euroala „organiseeritud“ lagunemine. Kui euroalalt eemaldada probleemsed riigid, sööstab euro kurss vaieldamatult üles.Austraalia dollarit kisub alla nende peamise kaubanduspartneri Hiina majanduse kiire jahtumine. Hiina kasvunumbrid on küll muu maailmaga võrreldes hoopis teisel tasemel, kuid vaieldamatult on tegemist aeglustumisega, mis võib Hiina mullist peatselt sisinal kogu õhu välja lasta.

Jätkuvalt segane ja kahemõtteline on jeeni seis. Ühelt poolt on tegemist armastatud turvavaluutaga, mis kipub alati vääramatult tugevnema. Hetkel kinnitavad küll nii tehnilise analüüsi spetsialistid kui ka statistikud, et jeeni puhul võiks uuel aastal eeldada otsustavat langust. Seda toetab ka Jaapani keskpanga pidev valmisolek interventsioonideks, kui USD/JPY kurss langeb liiga madalale.Paljude vaatlejate lemmik aastal 2012 on aga Šveitsi frank. Nimelt on üsna levinud arvamus, et EUR/CHF hinnamiinimumi seadmine 1.20 peale ei ole kaugeltki viimane meede frangi nõrgestamiseks. On ju ka Šveitsi valitsusringkonnad jätkuvalt nurisemas frangi liigse tugevuse üle, ja lisaks peegeldavad viimati avaldatud näitajad Šveitsi majanduse murettekitavat jahtumist.

Julgemad ennustajad on väitnud, et mingis perspektiivis võib Šveitsi keskpank tõsta EUR/CHF miinimumi isegi 1.40 peale, kuid lähitulevikus on realistlikum eeldada ehk siiski 1.25-1.30. Igal juhul on frangi edasise nõrgenemise peale mängides raske ka kaotada, kuna üsna ebatõenoline oleks frangi kursi uus vabasse vette laskmine.

Aga siinkohal on küll paslik soolapuhumine lõpetada ning soovida kõigile kauplejatele ja muidu huvilistele kõige kaunimat aastavahetust ja edukat uut aastat!