EBSi juht: haritud töötu on lihtsalt valinud vale eriala

Otsitakse inimest, kes oskab, suudab ja tahab. Toon tööandjana näite n-ö köögipoolelt: ühele laia profiiliga töökohale saabub enam-vähem sada avaldust. 80 nendest rändab tagasi kas vale hariduse või kogemuse tõttu. Üle jääb 20, kellega võetakse telefonitsi ühendust. Telefoniintervjuu põhjal valitakse 5-6 ja need kutsutakse komisjoni ette, kes ühes või rohkemas voorus teeb lõppotsuse.

Miskipärast levivad tööturul müüdid, et "cool’id kohad" lähevad tuttavatele. See jutt on vale. Kui eraettevõtjal on valida kehvema tuttava ja parema võõra vahel, siis valitakse viimane. Kui mõni tööandja tegutseb vastupidi, siis langeb ta mõne aja pärast konkurentsist ja nii lihtne see ongi.

Koolide poolt vaadatuna asi nii selge ei ole. Visandaksin siiski oma nägemuse, kuidas peaks olema.

Põhiline haritud inimeste töötuse põhjus on vale eriala. Millegipärast on olemas seisukoht, et igaüks peab saama õppida seda, mis talle meeldib. Haridusasutustele sobib selle võimendamine mitmel põhjusel. Tulemuseks on aga liiga suur tühimik nõudmise ja pakkumise vahel erialati ja ka tasemeti. Kahjuks ei oska ma pakkuda esmalt muud kui riiklikku reguleerimist, aga mitte otsustajate suva järgi. Ka meedia võiks mõne lihtsa asja ära teha. Näiteks võiks Äripäev vähemalt kaks korda aastas trükkida Töötukassa andmed töötute kohta erialati. See leevendaks mõnevõrra sisseastujate tungi erialadele, kus on palju töötuid juba ilma nendetagi. Kui mõned koolid sellest ei hooli, peaks riik võimaluste piires tegutsema.

Raske küsimus on, kui palju ja keda Eestis õpetada. Rusikareegel oleks: ühe õppegrupi miinimumsuurus võiks olla 30 sisseastujat, kellest saaks 20 teatud erialal lõpetajat. Kui lõpetajad töötavad sel erialal vähemalt 20 aastat, peaks meil sel alal olema vähemalt 400 töökohta. Juhul, kui tööturul erialale sisenejate ja väljujate arv on enam-vähem sama. Kui mõnel erialal on vähem töökohti, ei tasu selle ala inimesi siin õpetada. Teenus tuleb sisse osta välisülikooli käest, kvaliteedi ja hinna suhe tuleks nii ilmselt parem.

Sügavamalt võiks mõtiskleda ka tasemete teemal. A priori maksimeerida kõrgemaid tasemeid ei tasuks. Kas või sellepärast, et ülikooliharidusega inimene ei ole õnnelik madalama taseme töökohal. Elus hakkamasaamine on olulisem kui meeldival erialal õppimine.