Sularahamaks lõpetaks pettused

Igapäevaselt äris ellujäämise nimel võideldes ja niiviisi oma mätta otsast vaadates on minu jaoks üheks suurimaks takistuseks see, kui ma lisaks konkurentidele pean võitlema ka sulidega, kes petavad riigilt erinevate skeemidega makse välja ja kasutavad ümbrikupalka, saades niiviisi alatul viisil teiste ees konkurentsieelise.

Minu ettepanek on muuta sularaha kalliks, palju kallimaks kui digitaalne raha. Eesti on üritanud juba mõnda aega oma e-lahendustega teistest eristuda ja selles kontekstis oleks maksimaalses ulatuses digitaalsele rahale üleminek asjade loogiline jätk. Interneti levik on meil väga hea, inimesed on harjunud kaardiga maksma ja pangas elektrooniliselt asju ajama. Midagi kaelamurdvat ei tohiks siin olla ja vastavad tehnilised lahendused ei kujuneks Eesti-taolisele e-pioneerile erilisteks pähkliteks, vaid oleksid lühikese aja jooksul teostatavad.

Minu ettepanek on luua seadustega selline olukord, kus elektroonilise rahaga(kaardimaksed, ülekanded) sooritatud tehingud oleksid kõigile tasuta. Sularahas arveldamine aga samal ajal kallis.

Kogu selle minirevolutsiooni teostamiskulud saaks katta sularahatehingutele kehtestatava maksu laekumistest. Sularahale saaks kehtestada nt kõrgema käibemaksumäära või maksustada raha väljavõtmine. Täpne maksustamise viis peaks olema võimalikult vähest bürokraatiat tekitav, kuid samas raskesti välditav. Näiteks: kui pangad oleksid kohustatud väljamakselt (sularaha-)maksu kinni pidama, siis ei ole vahet, kas selle rahaga ostetakse naabrinaiselt õunu või makstakse tanklas bensiini eest, maks oleks ikka makstud ja sularaha liiguks oluliselt vähem.

Lahendamist vajaksid muidugi mõned tehnilised nüansid nt mis saab siis, kui toimub mingi suurem internetikatkestus; midagi võimatut selles kõiges kindlasti ei ole. Kaardile saaks lisada nt mingi krediitkaardina lokaalselt toimiva – nt keskmise palga suuruse – puhvri või tagastada sellises olukorras sundkorras makstud maks vms.

Kuidas olukord sellise reformi peale muutuks? Esimese plussina paraneks oluliselt konkurents Eestis tegutsevate firmade vahel. Kuna sularahas ja makse maksmata oleks väga ebamugav ja majanduslikult mõttetu (kallis) tegutseda, kaoksid koos petturitega ära ka turumoonutused. Töötajale on keeruline ümbrikupalka maksta, kuna koheselt tuleks välja nii maksja, kes peaks selgitama raha päritolu kui ka saaja, kes ei saaks enam oma tulusid varjata. Loomulikult oleks võimalik endiselt edasi susserdada ka sularahas, aga nt 5-10 protsendise maksu puhul laekuks eelarvesse juba sellises ulatuses nn sularahamaksu, et ühiskond tervikuna hoopis võidaks sellisest pettusest.

Teiseks, kuna varimajandus tõmbaks oluliselt koomale, suureneks maksulaekumine ilma ühtegi teist maksu tõstmata oluliselt. Reaalselt oleks praegust nn õhukese riigi poliitikat edasi ajades võimalik kaduva varimajanduse arvelt isegi makse langetada (nt tulumaksuvaba miinimumi tõsta või langetada käibemaksu elektroonilise rahaga teostatud tehingutele). Maksulaekumise suurenemine oleks ka lihtne kompromisside leidmise koht vasakpoolse ja parempoolse maailmavaatega poliitikutele. Suurema eelarvetulu ootuses oleks lihtsam kehtestatavatele seadustele toetuse leidmisel kompromisse teha. Lisaks peaks selline ’teeme petturite elu keeruliseks’ loosung sobima teoorias kõigile parteidele, kes riigikogus istuvad ja valimisteks uut loosungit otsivad. Et kogu teemast ei jääks sellist halba kuvandit, peaks riik kogu tekkiva kulu enda katta võtma, et ausalt toimetavatel inimestel midagi kallimaks ei läheks. Arvestades potentsiaalset laekumiste kasvu varimajanduse arvelt peaks riik omadega igal juhul plussi jääma.

Kolmanda plussina tekiks Eestile rahvusvaheliselt tugev positiivne kuvand, kuna järjekordselt oleks tehtud midagi enneolematut. Elektroonilise arveldamisega väheneks oluliselt korruptsioon ja paraneks ärikeskkond, mis tooks kaasa välisinvesteeringute suurema sissevoolu. Kes ei tahaks äri teha riigis, kus ainsana maailmas ka tegelikult konkurents toimib peaaegu ilma turumoonutusteta ja arengut ei maksustata (reinvesteeritud kasum).

Neljandaks, maksuametil oleks võimalik väga lihtsalt võtta vahele inimesed või ettevõtted, kes maksude maksmisest kõrvale hoiavad. Vahelejäämist saaksid teoreetiliselt vältida vaid sularahas arveldavad kelmid, kuid oma tegevuse käigus maksaksid nad samas olulise osa loodetud kasust niikuinii riigile ära.

Viiendaks, Eesti majanduse ja inimeste käekäigu kohta tehtav statistika oleks oluliselt täpsem.

Kuuenda plussina, oluliselt lihtsam oleks nõuda välja võlgu. Olgu siis maksmata maksud, saadud rahatrahv või mõni muu võlgnevus, oleks võlgnikul valik - kas maksta võlg ära, või tasuda igal sammul sularahamaksu. Selline olukord, kus võlgnik lubab enesele kõrget elustandardit võlgu ära maksmata, oleks küll võimalik, aga vähemalt saaks ühiskond sellest midagi tagasi.

Seitsmendaks, kaoks ära ulmeliselt kallid teenustasud, mida pangad hetkel küsivad. Kui riik korraldab igal aastal rahvusvahelise konkursi teenusepakkuja leidmiseks, kes tagaks tasuta internetipanga koos tasuta kaardimaksetega, siis saaks kohe kindlasti kõik kulud oluliselt allapoole tuua, sest suurema mahu korral suureneks automaatselt ka efektiivsus. Teoreetiliselt paneks aga turg ka ise asjad paika, kuna boonuseks oleks terve Eesti jagu hoiustajate raha teenusepakkuja pangas.

Lõpuks väheneks oluliselt ka korruptsioon. Sularaha kilekotiga tassimine või altkäemaksu andmine oleks oluliselt kallim. Enam ei saaks keegi rääkida lugusid, mida me praegu parteide rahastamist uurides kuuleme. Lihtkodanik suhtuks võib-olla samuti seaduserikkumistesse tõsisemalt ja käituks seaduskuulekamalt, kui süveneks teadmine, et ei ole võimalik karistamatult kümneid aastaid trahve maksmata jätta.

Ettepaneku miinuspoolena tuleb mainida, et tekiks lisabürokraatiat. Ükskõik kuidas seda maksu ka ei kehtestataks, bürokraatiast täielikult ei pääseks. Lihtsaim viis oleks kehtestada maks sularaha väljavõtule pankadest.

Kindlasti tuleb mängu ka hirm uute asjade ees. Kui vaadata elektri vabaturule ülemineku paanikat, siis kehva planeerimise ja selgitustööga on võimalik korralik segadus tekitada. Samas nt riigi poolt kõigile kodanikele pangakaardi tagamine ei tohiks kuidagi keerulisem olla kui seda oli ID-kaardi juurutamine. Miks mitte ei võikski tegu olla ID-kaardi uue põlvkonnaga, mis antakse koos passiga kõigile automaatselt.