Lätlased pelgavad euro tulekut ja nutavad kaduvat latti taga

Läti avalikkus suhtub euro tulekusse üldiselt nii, nagu oleks Läti saanud järjekordse hirmsa löögi, millest ta enam eales ei toibu. Toetus eurole on jäänud erakordselt väikeseks. Viimaste küsitluste andmetel on euro poolt 38% elanikest, ja seda numbrit on peaminister Valdis Dombrovskis esitlenud saavutusena, sest mõni kuu tagasi oli toetus kõigest 33%. On rahvaliikumisi, mis kutsuvad üles latti säilitama ja isegi mässama, süüdistades valitsust reetmises. Tõsi küll, mässuüleskutsed pole vilja kandnud. Isegi Läti ettevõtjate arvamused lähevad lahku: ehkki nende seas on toetus eurole keskmisest suurem, on just ärimeeste seast tulnud ka veenvamad eurokriitikud. Mis siis lätlastele euro juures ei meeldi?

Euro tuleku ja lattide kadumise ümber käivatest aruteludest on näha, et Läti oma latil on tugev sümboolne väärtus. Käibele võetud iseseisvunud Lätis aastal 1922, meenutab see raha esimese vabariigi aegset nn kuldset ajastut, milles nähakse eranditult kõike seda, mida tänane Läti väidetavalt ei ole: uhke rahvusriik arenenud majanduse ja kõrge elustandardiga.

Nõukogude okupatsiooni ajal pärandati hõbedasi viielatiseid põlvkonnalt põlvkonnale nagu kallist perereliikviat ja liigutavat mälestust, et kord oli lätlastel oma riik. Tänagi on see sümboolne side tugev. Kui Läti Pank otsustas mündi mullu uuesti välja lasta, osteti kogu 10 000mündine väljalase paari päevaga ära, ja inimesed seisid müntide omandamise nimel tundide viisi järjekorras. Nii on arusaadav, et lattide väljavahetamine eurode vastu võib esile kutsuda samasuguseid emotsioone nagu ettepanek välja vahetada Läti lipp või hümn.