Karistatavate kokkulepete osas valitsegu selgus

Praegu käiva karistusõiguse reformi kohaselt jääks konkurentsi kahjustavate kokkulepete osas kõik endiseks – kõik sellised kokkulepped (olgu need konkurentide või tootja-hulgimüüja vahel) on kuriteod. Võib väita, et kriminaliseerimisega on liigutud õiges suunas nii sanktsiooni tõenäosuse kui sanktsiooni raskuse osas.

Samas ei ole Eestis piisavalt ega üheselt selge, milline käitumine on keelatud. Seda nii ettevõtjate kui ka nende nõustajate ja rikkumiste menetlejate jaoks. See on praktikas viinud aastaid kestnud alusetute kuriteosüüdistusteni, mille käigus on relvastatud isikud läbiotsimisi teostanud ja uurijad küsinud, kas kambris öö veetmiseks on ikka mugavad riided seljas.

Näiteks kehtib vertikaalsetes kokkulepetes (nt tootja ja hulgimüüja vahel) piiranguid lubav grupierand vaid siis, kui poolte turuosad ei ületa 30%. Seega võib kuriteo tuua kaasa protsendiline eksimine turuosas. Samuti võib kuriteo olemasolu sõltuda sellest, kas kokkuleppega on keelatud „müük“ või „aktiivne müük“. Lihtne, kas pole?!

Möönan, et selgus ei saabuks vaid sellest, kui tegu oleks karistatav näiteks väärteona. Samas võimaldaks see vähem hingelisi kannatusi ja kergemaid sanktsioone kaasa toova menetluse raames reeglid selgeks teha.

Korduvalt on süüdistatud alusetult nii äriühingut kui juhatuse liiget, kuid selleks, et inimese suhtes menetlus lõpetataks, on äriühing valmis rikkumise kokkuleppega omaks võtma. Kes meist võtaks mingigi riski, et meist kurjategija saab? Kui tegemist oleks väärteoga või kriminaalkaristus ähvardaks vaid äriühingut, oleks meil palju rohkem lahendeid, mis reegleid selgitaks.

Seega tuleks reformi käigus üle vaadata ka konkurentsi kahjustavate kokkulepete käsitlus. Eesti ei ole hetkel valmis selleks, et need oleksid kriminaliseeritud. Kindlasti tuleks kaaluda vähemalt vertikaalsete kokkulepete ja muude nn mitteräigete rikkumiste käsitlemist väärteona. Samuti oleks õige välistada kriminaalvastutuse alt füüsilised isikud.

Praegune olukord, kus rikkumise tagajärjed on tõsised, kuid reeglid ei ole selged, meenutab suluseisu reegli kohaldamist jalgpallis. Kui aga jalgpalli puhul võib aktsepteerida John Cleese’i menuka sketši resümeed, et suluseisuga on tegemist siis, kui kohtuniku lipp on püsti (s.t reeglite täpne sisu ei ole oluline), siis kuritegude puhul ei saa sellise olukorraga nõustuda. Enne, kui anda kohtunikule õigus „lipp püsti tõsta“, peab kõigile üheselt selge olema, kuidas reegleid tõlgendatakse.

Autor: Peep Talimaa, Tanel Kalaus