Omavalitsuste rahastamise vähenemine pärsib planeerimist

Kuna omavalitsuste rahastamine on vähenenud, püüavad vallad ja linnad lihtsalt anda endast parima, et teha vajalikke investeeringuid. Sellises olukorras on aga võimatu midagi pikaajaliselt ette planeerida. Arengukavadest ei ole kujunenud mitte arengudokument, vaid „soovide nimekiri“ - põhimõttel, et sinna kõik vajalikud investeeringud sisse saaksid. Küll siis hiljem on näha, mis projektist on võimalik rahastus saada, et investeering ellu viia. Põhjusi selliseks käitumiseks on mitu.

Ebaselge rahastamine. Esiteks on omavalitsuste rahastamine praegu äärmiselt ebaselge ja tuleviku osas ebakindel. Valusalt on omavalitsusi löönud mitmed riigipoolsed otsused, mis on tehtud tihtipeale kiirustades ja tagajärgi analüüsimata. Meenutagem siinjuures omavalitsustele eraldatava tulumaksu protsendi vähendamist, käibemaksu tõusu, hariduse rahastamist, kodualuse maamaksu vabastust jne. Tundub, et riik ongi huvitatud nõrgast omavalitsusest, sest nõrk omavalitsus on kuulekam ja teda on lihtsam käituma panna riigivalitsejate soovide järgi.

Täiesti arusaamatu on ka riigikogu liikmete katuseraha pakkumine omavalitsustele, et kui oled „õiges“ erakonnas, siis saad riigi poolt mõne objekti kordategemiseks rahalist toetust. Selline käitumine meenutab mitte põhjamaade poliitilist kultuuri (kuhu me oma arengus püüdleme), vaid pigem lõunamaade stiili. Ei ole normaalne, kui keegi saab oma suva järgi jagada maksumaksjatelt kogutud raha. Kunagi ei ole kindel, et see aitab investeerida just kõige vajalikemasse objektidesse.

Olematu regionaalpoliitika. Õigupoolest meil Eestis täna regionaalpoliitika ei toimi. See, et räägitakse ainult haldusreformist, ei muuda elu äärealadel kuidagi paremaks. Olen nõus, et omavalitsused peaksid olema neile pandud ülesannete täitmiseks suuremad, kuid täna ei taga suurem omavalitsus automaatselt paremat teenust. Praegu kujutatakse omavalitsusi kui pisikesi ja haldussuutmatuid maksumaksja raha raiskajaid. Tegelikult on omavalitsustel täita väga oluline roll ning tihtipeale võtavad keskustest kaugemal asuvad omavalitsused endale päris palju riigi ülesandeid. Seda kõike tehakse, et tagada ka äärealadel elamisväärne elu ning teatud teenuste kättesaadavus.

Kokkuvõtteks võib öelda, et riigi ja omavalitsuste vastandumine ei vii elu Eestis kindlasti edasi. Peaksime ajama ikka ühist asja, et muuta elu ka äärealadel elamisväärseks. Paraku käitub riik täna Suure Peetrina ja omavalitsustel ei ole Väikese Peetrina just palju võimalusi piikonna edendamiseks.