Lisame finantsharidust kõigile

Finantsasutustel võiks olla tungivalt soovituslik juhatada inimene näiteks finantsinspektsiooni heakskiidu saanud materjalidega tutvuma. Moodle´i keskkonnas oleks võimalik luua läbi riigiportaali ligipääsetavad tasuta kursused, mille lõpus saab oma teadmisi ka proovile panna. Sellega viime Eesti elanike finantskäitumise maailma parimate sekka.

Kriisile järgnenud aastatel on Eesti elanike finantsvarade netomaht kasvanud – oleme vähem laenu võtnud ja rohkem säästnud. Samas kõnelevad eri uuringute käigus kogutud andmed meie finantskirjaoskuse ning -käitumise küllaltki kesisest tasemest.

Näiteks saab kõigest 70% elanikest hakkama lihtintressi ning 40% liitintressi arvutamisega. Protsentarvutuse oskuse puudumine muudab ka kõige parema tahtmise korral pikaajalise planeerimise keeruliseks, kusjuures pikaajalisi plaane teebki vaid 14% elanikest. Vaid 55% elanikest säästab ning 30% ei suudaks peamise sissetulekuallika kaotamise korral elamiskulusid katta isegi ühe kuu jagu. Intresse teenib vaid 37% sääste omavatest inimestest ning investeerimisel ei ole lausa 82% vastanutest nõus võtma riske. Ühtlasi on vähemalt 45 000 elanikku kiirlaenude tõttu võlalõksus, levima on hakanud „võlavabastusturism“ välismaale pagemise näol ja näha on ka mustalt töötamise kasvu.

Õigupoolest on nii avalik kui ka erasektor inimeste finantskirjaoskuse parandamiseks juba samme astunud. Internetis on näiteks tasuta kättesaadavad raamatud „Investeerimise teejuht“, „Väärtpaberite teejuht“ ja „Finantsaabits“. Finantsinspektsiooni portaalis minuraha.ee saab teavet rahaasjade arukaks korraldamiseks ning pensionikeskus.ee võimaldab pensionifonde objektiivselt võrrelda. Pankade klientidele kasutuses on rahaplaneerija, pakutakse tasuta seminare jm.

Riik on inimeste napi finantskirjaoskuse probleemi teadvustanud ning on loomas vastavat programmi. Kuid seal on ka puudujääke – ettevõtmine läheb aeglaselt ning puuduvad viited organisatsioonikultuuri ja riigirahanduse edendamisele. Vaja on kõikehaaravat, läbimõeldud ja riiklikust arengukavast agressiivsemat lähenemist.

Börsiettevõtete vähesus ja kohaliku võlakirjaturu puudumine on tõestuseks selle kohta, et lisaks eraisiku rahandusele vajab tähelepanu ka ettevõttemajandus. Nende puuduste tõttu on piiratud ettevõtete finantseerimis- ja eraisikute investeerimisvõimalused.

Ka avaliku sektori asutustele tuleks kasuks finantsotsuste parem läbimõtlemine, seda eriti arvestades kohalike omavalitsuste võlakoormat. Tasub kaaluda näiteks seda, kas riigihangete puhul on ikka hilisemaid kulusid arvestades mõttekas tellida töö odavaimalt pakkujalt.

Riigieelarve seisukohalt on vaja tähelepanu pöörata ka valijaskonna harimisele riigirahanduse osas. Eesti on aastaid eeskujuliku eelarvestamise eest kiita saanud, kuid see ei garanteeri trendi jätkumist. On vaja, et riigirahanduse põhitõdesid tunneksid nii avalikus sektoris poliitikat kujundavad isikud kui ka valijad. Põhiteadmised riigieelarvest, maksundusest ja laenu elamisega kaasnevatest tagajärgedest tagavad selle, et populismi abil ei oleks võimalik valijad ära osta ning riiki pankrotti ajada.

Eesti demograafilist trendi vaadates oleks laenuraha abil „parema elu“ elamine tulevaste põlvede ees lausa kuritahtlik. Tänased laenud tuleb homsel päeval kõrgemate maksude näol tagasi maksta ning tööealise elanikkonna vananemise tõttu on maksukoorma tõus juba niigi garanteeritud.

Meie pensionikassa defitsiit ähvardab veelgi kasvada ning kaugel ei ole ka aeg, mil saame eurotoetuste tarbijast netosissemaksjaks. Kõik need küsimused vajavad kogu ühiskonna kaasamõtlemist, mille eelduseks on meie finantskirjaoskuse kasv.