Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Ilves: süveneb suutmatus ellu viia reforme

24. veebruar 2014, 18:34

Armas Eesti rahvas, siin saalis ja oma kodudes, Eestis ja üle maailma.

Me oleme vabad, ja sellega harjunud. Nii harjunud, et oma endastmõistetavuses muutub vabadus igavaks, kui mitte rahulolematust tekitavaks. Ometi näitavad viimased kümme päeva meie kunagiste saatusekaaslaste seas Kiievis, kui eksitav ja uinutav see endastmõistetavus võib olla. Ukrainlased on meile oluliselt lähemal – ajas, ruumis, saatuses – kui me sageli oleme valmis tunnistama.

Mõelgem siis täna, oma iseseisvuse sünnipäeval, ka nendele, kes iseseisvuse
ja vabaduse nimel surevad, ja hinnakem kainelt meie enda endastmõistetavat rahulolematust.

Astudes sellesse ametisse julgustasin tollal veel kodanikuühiskonna nime all tuntud vabakonda võtma suuremat rolli meie elu küsimustes. Iseseisvuse taastamise päeval kuus ja pool aastat tagasi palusin inimesi mitte oma liistude juurde jääda, vaid osaleda aktiivselt poliitilises debatis.

Sestap, kui loen ühel nädalal juba kahte mitme allkirjaga üleskutset poliitilisele reformile, ja kui meil avaldatakse meelt leppe vastu, mis allkirjastati esmakordselt pea 10 aastat tagasi, võin rahul olla, et kodanike aktiivsus meie elu küsimuste arutelus on nende aastatega märgatavalt kasvanud.

Mul on ka hea meel, et aktiivsed Eesti inimesed, kes on kaua aega pigem vaadelnud ja kommenteerinud me riigi arenguid, on otsustanud ka ise poliitikasse tulla, et selles protsessis osaleda. Juba Aristotelese päevil sai meie kultuuriruumis selgeks, et inimene on poliitiline loom.

Eestis on vaba meedia, on kirju ja manifeste, on valitsus ja parlament ja opositsioon. Kõikjal käib oluliste probleemide üle pidev debatt, mis ei ole ka kodanike seas kuidagi sumbunud. Mõni võib ise osalemata küll arvata, et Jääkeldris alustet arutelu oli mõne nukumeistri poolt orkestreerit, aga ka rahvakogu debati tulemused on saanud seadusteks.

Praegu käib juba teist aastat valimiste pikamaajooks. Meie igapäevane diskussioon keskendub aina lähenevatele valimistele, olgu aasta 2013, 14, 15, 16 või 17. Alles aastal 2018 ei pääse me kordagi valimiskasti või e-valimiste ekraani juurde. 2019. aastal pääseme aga koguni kaks korda. Eesti poliitika sõrmed on pidevalt valijaskonna pulsil.

See endastmõistetav rahulolematus, alaline arutelu ning iga-aastased valimised annavad põhjust ütelda, et Eesti demokraatia ei ole ohus; meil ei ole vaja sümboolseltki oma suid kinni kleepida. Hoidkem selliseid relvi selleks ajaks, kui neid tõsiselt vaja peaks minema. Ka teistele me ümber on oluline, et sõnavabaduse ja demokraatia mõisted ei muutu peenrahaks.

Hinnates Eesti diskussiooni ja otsustamisvõimalusi kõrgelt, osutan teisele, vähem märgatud probleemile: süvenev suutmatus viia ellu suuri reforme. Suuremaid, võimulolijailt rohkem julgust nõudvaid ümberkorraldusi lükatakse pidevalt edasi, sest alati on kohe-kohe tulekul uued valimised ja valijate valmidust muutuseks kiputakse alahindama.

Olgu debati teemaks haldusreform või haridusreform, pikemaajalised plaanid
ja strateegiad jäävad taas eelseisvate valimiste tõttu tahaplaanile. Lihtsam on viljelda asendustegevusi, mille käigus bürokraadid kasvatavad bürokraatiat enese ja üksteise olemasolu õigustamiseks.

Või juhtida tähelepanu tõsistest küsimustest eemale, lavastades valimiskampaania palagane, mida Juvenalis juba 2000 aastat tagasi nimetas leivaks ja tsirkuseks.

Mu daamid ja härrad

Valitsused võivad vahetuda, ja vahetuvadki. Keegi saab raha juurde ja üks mure on jälle mõneks ajaks murtud. See on igapäevane poliitika. Need on iga-aastaste valimiste teemad. Aga meie suur mure – kas me suudame kesta ja millistena? – ei muutu ühe ega teise valitsuse tuleku või minekuga. See on meie enda teha, ja mitte järgmiste valimiste eel, vaid iga päev. Mitu, mitu aastat.

Täna keskendun hoopis meie rahvuslikule taristule ja tarkvarale. Mitte Tallinna-Tartu neljarealisele maanteele ega e-riigile, vaid sellele, mida meil tuleb pikaajaliselt üles ehitada. Et me oleksime piisavalt tugevad, vastupidavad ja sitked, et seista vastu juba nüüd etteaimatavaile väljakutsetele ja ohtudele nii inimeste, ühiskonna kui ka riigina. Et me oleksime mitte ainult vabad, vaid ka kestlikud.

Kolm kõige olulisemat tingimust Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks läbi aegade on inimeste tervis, haridus ja Eesti julgeolek. Ma kordan: tervis, haridus ja julgeolek. Kõik ülejäänu – majandus, sotsiaalne turvavõrk, kultuur – sõltub neist alustaladest.

Me oleme muretsenud oma väikese ja kahaneva rahvaarvu pärast oma rahvusliku eneseteadlikkuse tekkimisest saadik. Meid painab ikka: kas saame nii väiksena hakkama? Ado Grenzstein arvas, et mitte, ja läks ära. Jakob Hurt, et saame – aga eeldusel, et oleme ise targad.

Rahva vaimline suurus pole tänapäeval enam pelk kultuuriküsimus. Euroopa tervikuna seisab vananeva, kahaneva elanikkonna probleemi ees. Meie tunnetame seda paremini kui meist suuremad, kes on probleemi alles hiljaaegu tuvastanud.

Mida siis teha? Ka siis, kui Eestis sünniks palju rohkem lapsi – mida ei juhtu –, poleks selle mõju kuni 2040. alguseni väga tunda. Vahepeal väheneb oluliselt nende inimeste hulk, kelle töö ja maksud aitavad ülal pidada aina kasvavat gruppi kaasmaalasi, kes enam ei tööta. Aga igasse Eesti perre ei hakka sündima nelja-viit last. Eesti naised, nagu nende õed ülejäänud Euroopas, lihtsalt ei pöördu tagasi 19. sajandi Kinder, Küche, Kirche mudeli juurde.

Vaadakem numbreid: 2011. aasta rahvaloenduse järgi on 15,4% meie rahvast alla viieteistkümne aastane. See üsnagi tavaline näitaja pole eriline Eesti hälve. Saksamaa, Venemaa, Jaapan ja Hiina on meiega samal pulgal.

Kuidas siis toime tulla? Vastus on kibe: peame peremudelite, ühiskonna ja maailma muutumisele julgelt otsa vaatama. Ainus viis Eesti püsimajäämist ilma massilise sisserändeta kindlustada on töötada kauem.

Kas tõsta pensioniiga? Aga võib-olla mõne aja pärast üldist pensioniiga ei olegi?
Kui meil on tulevikus piisavalt tervist, siis ehk soovimegi kauem ühiskondlikult tegusad olla. Aga selleks tuleb aegsasti valmistuda.

See on valik, mis seisab kogu Euroopa ees, selle eest pole kuhugi põgeneda. Mõned on valinud ühe lahenduse – tööjõu sissetoomise. See aga, nagu me näeme, toob mõne aja pärast vastureaktsioonina kaasa populismi laine, ja mitmeid muidki kõrvalnähtusi. 

Rootsi, seistes samade küsimuste ees, on tõstnud pensioniiga ning vähendanud poole võrra tulumaksu neil, kes pärast 67. eluaastat tööle jäävad. See on kogenud, pika aja jooksul oskusi omandanud inimestele stiimuliks edasi töötada.

Mis tahes on meie lahendus, vältimatute muudatuste edasilükkamine laenatud raha abil oleks meie laste suhtes süüdimatu tegu.

Mu daamid ja härrad

Me esimene ühiskondliku taristu võtmeküsimus on meie enda tervis. Kui kaua me elame, veelgi enam, kui kaua me elame tervena, kui kaua me töötame muutuvais tingimusis. Ehk: Eesti peab muutuma tervemaks.

Alustame Eesti rahva oodatava elueaga. Tõsi, see on iseseisvuse taastamise järel tunduvalt tõusnud, kuid jääb ikka tublisti alla näitajaist, mida me paremal järjel naabrite juures näeme.
 
Meie oodatav eluiga on 76 aastat. See on parem kui teistel ekskommunistlikel riikidel, ent viis aastat madalam kui neis riikides, kellega me end võrdleme.

Meil kisub keskmist vanust alla just meeste oodatav eluiga, 71 aastat. See jääb oma seitse kuni kümme aastat maha Soomest ja Rootsist. Kuid suurimast madalseisust on Eesti meeste eluiga kahekümne aastaga oma kümme aastat tõusnud. See annab meile lootust.

Paranemine pole aga tulnud sellest, mida me tavaliselt nimetame tervishoiuks. See, mida oleme harjunud nimetama tervishoiuks, pole tervise hoidmine, vaid ravi. Tervise hoidmine sõltub suures osas meist endist. Ravi maksab kinni haigekassa. Ärgem ajagem neid asju segamini.

Et mõista vastutuse jaotust, tuleb meil loobuda sõna „tervishoid“ orwelllikust kasutamisest ja pöörata tähelepanu omaenda valikute ja riskikäitumise tagajärgedele. Läinud aastal põhjustasid 10 protsenti Eesti surmadest alkoholi tekitatud haigused. Selle hulka pole arvestatud masendavaid õnnetusi, milles samuti liiga paljud kaotasid alkoholi tõttu oma elu või tervise. Need kõik on välditavad surmad, mil pole mingit pistmist tervishoiuga. See on tõsine inimkaotus. Kordan, see on iga kümnes surm!

Hoida tervist tähendab terveid eluviise, liikumist ja tervislikku toitumist. Tervise hoidmisest on aga raske rääkida, kui Eesti on alkoholi tarbimises inimese kohta Euroopas esikohal.

Me ei saa viidata õigustavalt rahvuslikele traditsioonidele ega pimedatele öödele, kui aastas juuakse Eestis inimese kohta palju rohkem alkoholi kui Rootsis, Norras ja Islandil.

Selle muutmine on meie enda teha, ja siin on oma vastutus on ka erasektoril. Kas on vaja müüa noortele kõrge suhkrusisaldusega alkohoolseid karastusjooke, mida mõned nimetavad alkohooliku stardipaketiks, sest noortes on alkoholisõltuvus palju kergem tekkima? Või kas luuakse küüniliselt tulevast turgu?Kas pole me kultuuriruum läbi imbunud alkoholi tarvitamist ülistavast reklaamist?

Kuna seisan praegu siin, ei tea ma, kuidas täna, kuid läinud aastal näidati ühes online-kanalis Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõttu ekraanil, mida mõlemalt poolt raamis inimestest kolm korda suurem viinapudel. Kas viinapudelid pidid sümboliseerima Eesti iseseisvuse sambaid?  Kas viin tõesti sümboliseerib vabadust või hoopis sõltuvust? Minu meelest on viinapudeli mässimine sinimustvalgesse piinlik ja solvav, isegi õõvastav.

Loomulikult vastutab me tervise hoidmise eest ka riik, kes korjab selleks maksuraha. Minu küsimus on: kas neid makse kasutatakse otstarbekalt?
 
Kas poleks parem suunata rohkem sellest rahast haiguste ennetusele ja terviserikete varajasele avastamisele? Nii kahaneks ehk vajadus keskenduda ülikallist ravi vajavaile haigustele, millest paljud olnuksid välditavad?

Me peame olema nõudlikud oma e-tervise programmide suhtes. Need on OECD ja teiste poolt õigustatult hinnatud parimaks süsteemiks Euroopas, aga meid see ei rahulda. Nagu äsjane riigikontrolli uuring näitas, töötaks meie haigeravi süsteem tunduvalt tõhusamalt, kui täies mahus rakenduksid digiregister, digilugu ja digipilt.

Selge on aga, et kui me ise ei hakka enese ja lähedaste eest rohkem hoolt kandma, kui me ise ei hakka andma oma lastele toitumise ja eluviiside kohta paremat eeskuju, kui me ise ei võta vastu kergelt kättesaadavat terviseteavet, ei saa me ka loota, et jõuame Põhjala tasemeni. Need muutused ei ole kerged. Aga nad on võimalikud.

Head kuulajad.

Ligi kakskümmend aastat tagasi jõudsin järeldusele, et üks Eesti võtmeküsimus
ja võimalus on olla teistest ees hariduse, elu ja teenuste arvutiseerimisel. Tänu meie andekatele inimestele olemegi seda suutnud.

Need saavutused, kuhu teised pole sageli veel jõudnudki, on aga kergesti nopitud viljad. Oleme lihtsalt ära teinud asju, mida ka teistel on võimalik kiiresti ära teha. E-valimised, digiretsept ja digiallkiri on mõne aasta pärast või varemgi kõikjal Euroopas olemas.

See on olnud ühe põlvkonna kestnud Eesti eduloo osa. Ent me seisame uue ajastu äärel, kus informatsioonitehnoloogia maailm hakkab veelgi enam seniseid elusid ja elukäike mõjutama.

Viiskümmend aastat tagasi esitas arvutiteadlane Gordon Moore tõdemuse, mida tuntakse Moore’i seaduse nime all ja mis tänini kehtib: arvutiprotsessori võimsus kahekordistub iga poolteise aastaga. 50 aastaga ongi arvuti võimsus kahekordistunud 33 korda.

Meenutagem siinkohal legendi, mida iga malesõber teab: male leiutaja küsis tasuks mängu leiutamise eest igale järgnevale malelaua ruudule eelmisega võrreldes kahekordset riisiterade hulka. Alguses oli see tasu maksvale keisrile kerge: 1, 2, 4, 8, 16 riisitera. Ent 32. ruuduni jõudes läks asi raskeks ja lõpuks muutus vajaliku riisi hulk juba täiesti mõõtmatuks.

Tähendab, see muutus, mis seisab ees järgmise pooleteise aasta jooksul, on kaks korda suurem kui viimase poolteise aasta jooksul toimunu.


Arvutivõimsuse kahekordistamine 40 aastat tagasi tõi meile lihtsa kalkulaatori. Seitsme-kaheksa aasta eest nutifoni. Läinud aastal juba autojuhita autod.

Muutus, mida tehnoloogia Moore’i seadust järgides kaasa toob, viib riigid ja rahvad varsti olukorda, kus maailm jaguneb kahte leeri: ühel pool inimesed ja ühiskonnad, kes suudavad tempot pidada, ja teisal need, kes jäävad maha.

Siin ühiskonnad ja riigid, kes tulevad toime muudatustega, mille käigus suur osa praeguseid töökohti kaob või tundmatuseni muutub, ja seal need, kes sellega toime ei tule.

Nagu kunagi kadus vajadus voorimeeste ja hiljaaegu masinakirjutajate järele, nii on väga palju meie praegusi elukutseid tulevikus hoopis teistsugused või võtavad masinad need tööd sootuks üle.

See pole ulme. See on me ülehomne reaalsus, oht ja ühtlasi võimalus.
Me näeme juba praegu, kuidas kaua teistest ees olnud riigid ja ühiskonnad jäävad aina rohkem maha, ja teised, varem viletsaks ja mahajäänuks peetud riigid, sealhulgas ka Eesti, kerkivad esile.

Kümne aasta eest olid nutifonid ja tahvelarvutid mõne targa innovaatori unelm, täna on need vallutanud kogu maailma. Sama protsess, arvutiseeritud arstiabist hooldekodudeni, tehaste robotitest arvutiseeritud puidutööstuse ja põllumajanduseni, on selgelt nähtav tulevik ja osalt juba olevik. Veel ei ohusta juhita autod autojuhtide töökohti. Aga mis toimub kümne aasta pärast?

Töökohad hakkavad jagunema kahte lehte. Alles jäävad suuresti need, enamasti madalapalgalised tööd, mida tarkmasin veel teha ei saa. Just madalapalgalised. Teisalt jäävad, või hoopis tekivad kõrgelt tasustatavad töökohad, mida täidavad haritud, loovad ja oskustega töötajad, ilma kelleta tarkmasin kunagi hakkama ei saa.

Siin on pikaajaline väljakutse meie riigile, haridussüsteemile ja lapsevanemaile. Tark riik hoolitseb selle eest, et meie haridussüsteem võimaldaks inimestel uues keskkonnas toime tulla. Et on võimalik omandada tuleviku töökohtadel vajalikke teadmisi, näiteks infotehnoloogiaalast juriidilist või meditsiiniharidust.

Mida enam inimesi maailmas toetub aina võimsamale infotehnoloogiale, seda enam peame ise sellega kohanema. Tulevikus pole enam lihtsalt juriste, arste, turvatöötajaid, geneetikuid; isegi mitte rahvaluule kogujaid ja paljusid oskustöölisi. Kõigi nende erialade esindajad on ühtlasi ka infotehnoloogia spetsialistid.

Multiditsiplinaarsusest saab hea töökoha saamise eeldus. Valmisolekust uusi oskusi õppida, neid oskusi omavahel ühendada ja vajadusel juurde või ümber õppida saab edu võti. See kehtib nii meie lastele, kui ka neile, kes on juba mõnda aega tööturul olnud.

Käimas on suur ajalooline muutus nii meil kui kogu maailmas, mille kokkuvõte võiks olla: “Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi.” See ongi tänase Eesti mure. Mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii.

Daamid ja härrad

See eeldab ka, et me lapsevanematena adume vajadust õpetada lastele varakult arvutiteadusi. See on meie enda huvides. Kui vaatame PISA testi tulemusi, siis on Eesti seis ikka päris hea. Kuid kuhu me stardipositsioonist edasi läheme?

Siin muutub õpetajate roll senisest veelgi tähtsamaks. Tasu ja tunnustus peab innustama andekaid noori sellesse rolli pürgima. Me peame mõistma, et õpetajate madalatel palkadel ja haridusreformile vastusõdimisel on tagajärjed. Et õpetaja kohti on raske täita.

Ka kõrgharidus muutub. Meil õpetatakse informatsioonitehnoloogiat, nagu poleks see juba praegu kõige muuga läbi põimunud – ehkki sellealane kirjaoskus on peagi võrreldav lugemisoskusega. Sellest sõltub ka edasiminek teistes valdkondades.

Nutifonide meeletu edu näitab, mida silmas pean. Kuni mobiiltelefone loodi puhtalt tehnoloogiast lähtuvalt, seestpoolt välja, oli nende areng ühesuunaline. Neist said lihtsalt paremad telefonid. Kui aga Steve Jobs pööras selle protsessi pahupidi ja hakkas ehitama toodet väljastpoolt sisse, kasutaja soove ja vajadusi arvestades, siis toimus täielik revolutsioon. Nutifon pole ammu enam lihtsalt telefon.

Tark inimene, pere, ühiskond ja riik mõtlevad ette ja hakkavad vastavalt tegutsema enne, kui etteaimatavad muutused juba kohal on. Seni pole me arengust maha jäänud, veel mõnda aega püüame tempos püsida. Aga oluline on ette jõuda. Olla ees. Jäädagi ette.

Head kuulajad
Jätkan julgeolekuga. Maailmas käib alati võimuvõitlus. Võitlus väärtuste ning samuti inimõiguste ja demokraatia määratluse pärast. Nagu viimaste nädalate  verised sündmused Ukrainas kinnitavad, käib see võitlus ka Euroopa sees.
Eestile annab see selge sõnumi: meie huvides on praegusest paremini toimiv Euroopa Liit, tugevam NATO.
Eesti koht peab püsima kummagi alliansi otsustajate lauas. Seepärast tahaksin, et aastal 2018, Eesti 100ndal sünnipäeval ja Euroopa Liidu eesistumise aastal oleks nii meil kui teistel Euroopa Liidu liikmesriikidel selgemad ühised sihid ja rohkem kindlustunnet homse ees.
Euroopa on kuus aastat tegelenud finants- ja majanduskriisist väljumisega. Kriisist, mis tekkis vähemalt euroalas tänu ebapiisavale sitkusele. Euroopa Liidu tulevane struktuur ja juhtimine vajab hoopis uut mõtlemist.

Just ajalooliste vintsutuste kiuste jalule tõusnud Eesti suudab pakkuda selliseks aruteluks pinda ja töötada välja homse euroopluse ainest.
Meie tundlikkus oma keele, kultuuri ja rahvuse säilitamise küsimusis on ilmselt suurim Euroopas. Rääkigem selgeks, mis on meile oluline ning kuidas seda olulist saavutada ja kaitsta. Mul on hea meel, et ärksad ettevõtjad, õigusteadlased, vabakond ja ametnikud on selle arutelu juba algatanud.
Arutelu Euroopa Liidu tulevikust peab jõudma igaüheni, olema aus ning vaba hirmudest, narmendunud klišeedest ja eelarvamustest. Peame koguma ideid, kuidas ühtaegu muuta Euroopa Liitu tugevamaks ja ühtsemaks ning samal ajal kaitsta keeli, rahvusi, õigusi ja vabadusi.
Ka riigikaitse vallas tuleb teha jätkuvalt tööd. Paralleelselt tendentsiga, kus enamik Euroopa riike panustavad ühisesse julgeolekusse leigelt, süveneb oht, et NATO viies, ühiskaitse artikkel muutub sisutühjaks sätteks, mis garanteerib liitlaste sõjalise turvalisuse vaid paberil.

Seetõttu hämmastab mind ka mõne meie oma poliitiku aeg-ajalt esitatud argument: „Ah, ei juhtu ju midagi hullu, kui poole vähem kaitsesse investeerime. Kui mõned teised ei panusta, siis miks peaksime meie?“ See kõlab nagu lapsik väide “Aga teised teevad ka”, õigustamaks omaenda halba käitumist.

Selline mõtteviis on lühinägelik ja ohtlik. NATO tõsiseltvõetavus kestab seni,
kuni on liitlasi, kes on tõsiseltvõetavad ja vastutustundlikud. Seni, kuni jätkub riike, kes suudavad anda oma panuse ka siis, kui nende enda elulised huvid hetkel kaalul ei ole.

Lõpetuseks.

Ma keskendusin täna pikaajalistele küsimustele – tervis, haridus, julgeolek – vaid ühel põhjusel: katkematu valimiskampaania käigus on kergem keskenduda lühiajalistele otsustele.

Ent küsimused, mis pärinevad agraarajastust või laenatud rahaga loodud illusoorsest heaolust, ei või pärssida meie mõtlemist tulevikuprobleemide üle. Millele keskenduda, millesse investeerida, millesse mitte?
Küsimus, milline probleem on väike, milline suur, saab selgemaks, kui mõtleme sellele, mis seisab meil paratamatult ees.

See ei tähenda teps mitte, et ma näen tulevikku mustades värvides. Vastupidi. Tehnoloogia küsimustes on Eesti ja eesti ühiskond teistest tublisti ees. Nii hoida. Ja teha veelgi rohkem.

Kui me suudame ajakohastada oma ühiskondlikke arusaamu tööst ning vastutusest omaenda tervise eest, ei näe ma põhjust, miks tulevik ei oleks meie paindliku, haritud, targa, tööka, terve ja kaitstud rahva päralt.

Kui mujal on oht, et ei suudeta muutustega kaasa minna või ollakse kinni aegunud lahendustes, siis Eestis on meil võimalusi enam kui kunagi varem.

Eesti pole lihtsalt maja. Ta on meie kodu, mida me alles ehitame ja mida me jääme ehitama.

Kodu, millest võib lahkuda kas või selleks, et hankida veel uusi teadmisi, et seda paremini üles ehitada. Aga ta jääb, erinevalt mis tahes majast, kohaks, kuhu me saame alati tagasi tulla ja kus me ikka tahame olla.

Elagu meie Eesti kodu!
Elagu Eesti!

Vabariigi presidendi kõne Eesti Vabariigi 96. aastapäeval 24. veebruaril 2014

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
14. March 2014, 12:54
Otsi:

Ava täpsem otsing