Eesti vajab kindlustunnet

02. märts 2014, 07:11

Edukaks saab Eesti vaid siis, kui nii üksikisikud kui ka kohalikud ettevõtted tunnevad kindlust homse päeva ees ja teavad, et isegi kui nende ettevõtmised ebaõnnestuvad, saavad nad riigilt ja kaasmaalastelt tuge, kirjutab taani-briti kirjanik Harald Havsteen-Mikkelsen.

 Nüüdisaegses maailmas on vaja eduks sotsiaalset turvatunnet, ilma selleta ei toimu püsivat arengut. Maailmas on ka teaduses ja ettevõtmistes, aga ka start-up’ides võim nende riikide käes, kes lisaks innovaatilisusele mõtlevad sotsiaalselt. Sotsiaalne ühiskond ei tähenda sugugi raha tuuldeviskamist või ülalpeetavate hulga suurenemist, vaid efektiivsust ning terviku kooshoidmist.

Üksikud saavutused ei vii eduni, kui puudub tugev taustsüsteem: seadused, mis toetavad ettevõtlust ja samas annavad garantii, et raskuste korral ei pea kohe asju kokku panema. Kui inimene või ettevõte teab, et ta saab raskuse korral abi, on ta valmis ise rohkem teistele andma ja riigi arengule kaasa aitama.
1992. aastal esmakordselt Eestisse tulles oli mul raske siin kohaneda ning mõista, miks asjad ei toimi nii, nagu olin harjunud. Sel ajal sai kõike põhjendada nõukogude aja taagaga, kuid nüüd enam ei saa. Iga välismaalane, kes siin üheksakümnendatel pikemalt elas, õppis või töötas, sai kasuliku elukogemuse.
Nüüd on Eestis küll palju muutunud, kuid sellegipoolest peab Eesti igal tasandil tegelema sotsiaalse kindlustunde suurendamisega. See annab nii üksikisikutele kui ka ettevõtetele julgust arendada oma tegevust pikas perspektiivis ja niiviisi riiki üha tugevamaks ehitada.

Heaoluriik kui väärtus. Kindlustunde puudumine ongi oluline põhjus, miks Eesti üksikutele IT-alastele või muudele teed rajavatele saavutustele ei tule järge või miks on võimalik tugevatel heaoluriikidel mis tahes idee kohe üle võtta ja ise edasi arendada. Võitjaks jääb igal juhul heaoluriik, mitte see, kes selle idee algatas, kuid taustsüsteemi puudusel kohe kergesti käest laskis.

Eesti eduks on esimesena vaja kõigepealt keskenduda heaoluriigi loomisele. Uskuge, see on väärtus, mitte koorem. Samuti pole see koorem ettevõtetele, sest nagu Põhjamaade näitel võib iga eestlane näha, annab see kindlustunde kõigile – nii ettevõtetele kui inimestele. Kui see nii poleks, siis ei oleks nii palju Eesti ettevõtteid laiendanud tegevust just Põhjamaadesse.

Eesti edu nimel peab riigi hariduspoliitika järgmina neid üldisi suundi, kuhu Eesti liigub, mitte tegutsema eraldi, tervikut arvestamata. See tähendab, et Eesti ettevõtetel peab olema võimalus palgata harituid või oskustega inimesi eelkõige oma inimeste hulgast. Sellest jääb aga väheks, kui ei peeta vajalikuks infrastruktuuri ning nõustamiskeskuste loomist, mis ei lase osal elanikest ühiskonnast välja langeda. Eesti uuringutekeskused võivad olla tublid, aga töö osutub mõttetuks, kui ei uurita Eesti kui terviku arengu seisukohalt olulisi asju või kui tulemused jäävad vaid riigiasutuste sahtlitesse.

Mis veel Eesti eduks vaja on? Kindlasti on vaja ka tõsist tahet, et perede ja laste heaolu ei kaoks pärast emapalga lõppu ning et lastehoid ja arendusvõimalused ei käiks vanematele üle jõu. See on kõigi – riigi, tavakodanike ja ettevõtete huvides. Eesti väiksuse juures on suur raiskamine ka see, kui kodus olevad emad ei saa end täiendada või arendada loovust.

Tugev riik. On veel üks asi, mille ma Taanist kohe Eestisse üle tooks, sest see on tõendanud oma efektiivsust. Taanlastel on lühemad tööpäevad, aga see võimaldabki inimesel end kokku võtta ja efektiivselt töötada. Tulemused on taanlastel paremad kui ülipikki tööpäevi tegevatel ameeriklastel. Taanlased on tänu efektiivsele töökorraldusele ja võimalusele puhata edukamad..    

Ainult tugev riik saab häid ideid ellu viia ja tehnoloogiaid arendada, olla turul esimene ning lisandväärtust loovaid tooteid-teenuseid arendada ja eksportida. Tervikut arvestav sotsiaalne turvalisus annab inimestele ja ettevõtetele suurema julguse võtta riske, mõelda suurematele ja olulisematele asjadele, läheneda arendusele ja edasipürgimisele loomingulisemalt, milleta samuti tänapäeva maailmas hakkama ei saa.

Kui ettevõtjal või inimesel on hirm homse ees, siis ei saa ta ka oma võimeid maksimaalselt realiseerida, ei suuda luua ja ehitada, vaid käitub nagu viimsepäeva eelõhtul – ettearvamatult, riigile ja endale kahju tekitavalt, ennasthävitavalt.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, EMT, Raidla Lejins & Norcousi, Saku Õlletehase, Tallinna Vee ja Äripäeva arvamuskonkursi „Edukas Eesti“ raames.

 

 

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. March 2014, 16:54
Otsi:

Ava täpsem otsing