Lauri: Ukraina kriisi mõjust Eestile

16. märts 2014, 21:38

Eesti lähiaja majandusväljavaated on kehvad, seda nii eksportturgude olukorra kui Ukraina kriisi tõttu, nendib majandusanalüütik Maris Lauri oma blogis.

Lääne majandus on kohandumisfaasis, mis parimal juhul kestab kümnendi ja millest parimal juhul on läbitud paar aastat. Kohandumisfaas tähendab seda, et Lääne ühiskond ja majandus peab jõudma ja siis harjuma toimima ratsionaalsema kulutamise ja tootmise rütmis. See tähendab, et liigheldeid sotsiaalsüsteeme tuleb muuta taskukohasemaks, tuleb vähendada (riigi)võlga ja seega ka eelarvepuudujääke. Samal ajal tuleb tegeleda ka jõukamaks ja tootmisredelil ülespoole liikuvate arengumaade konkurentsisurvega ehk leida need tootmisvaldkonnad, kus Läänel on selge eelis, ja neid arendada. Suurema tõenäosusega on selliseid valdkondi võimalik leida kõrgtehnoloogilistest ja teadmismahukatest valdkondadest, sest sellised valdkonnad eelistavad poliitiliselt stabiilsemaid ja jõukamaid ühiskondi (kõrged kulud ja inimeste turvalisus on võtmetegurid).

Selline üleminekuperiood ei saa olla lühike, sest muuta tuleb väga palju, sealjuures inimeste harjumusi ja ootusi, ega ka sujuv. Ühe probleemi lahendamine (nt akuutne võlakriis) asendub järgmise (struktuursed probleemid tootmises) ja järgmisega (tööpuudus nn vanade ametite oskajatel). Sellele lisandub veel riikide üpris ebaühtlased majandustsüklid ja spetsiifilised probleemid (nt Soome ja nokia-maailma ning autotööstus mitmes Lääne-Euroopa riigis). Seetõttu on majanduskasv sellises üleminekuperioodis väga heitlik – paar kvartalit justkui läheb paremini, siis jälle halvemini. Üksnes suuremas mastaabis (nt EL tervikuna) on võimalik näha teatud ühlasemaid trende, mis Euroopa, eriti Lääne-Euroopa jaoks tähendab seisakut.

Eesti majandus sõltub ekspordivõimaluste kaudu oluliselt sellest, mis toimub Saksamaal, Rootsis ja Soomes. Kuid see sõltuvus on mitmetahuline: küsimus ei ole mitte ainult nende riikide majanduskasvu ehk sealses nõudluses, vaid küsimus on ka selles, mida täpsemalt see nõudlus sisaldab – ja see on muutumas, sest nende riikide majandused (eriti Soome oma) on struktuurimuutuses -, vaid ka selles, mida me suudame ise pakkuda.

Tootmisstruktuuri sõltuvuslikkus Eestis

Eesti tootmisstruktuur on suhteliselt püsiv olnud umbes kümnendi. Kuigi selle aja sees on toimunud ka paar olulist nihet (nt ITK sektori osakaalu kasv ja tehnoloogiline edasiminek mõnedes kitsastes tööstussektorites ja põllumajanduses), on majanduse ja eriti tootmisvaldkonna üldisem kohandumisvõime viimase viie aasta jooksul oluliselt langenud. Põhjuseks on eelkõige liigne spetsialiseerumine – liialt paljud ettevõtted toodavad väga spetsiifilisi tooteid väga spetsiifilisele turule, veelgi enam, tihtipeale vaid ühele ostjale (kes vahel on tootja omanik, vahel mitte). Jah, selline spetsialiseerumine on efektiivne ja kasulik kui kasvõi mõelda selle peale, miks vabakaubandus on kasulikum kui kaubanduspiirangud. Kuid ettevõtte jaoks on tegemist riskide kasvuga.

Väga paljud siinsed ettevõtted on monopoolse ostja sõltuvuses, mis tähendab seda, et neil puudub võimalus mõjutada müügihinda ja neil kaob kokkupuude turuga laiemalt, mistõttu monopoolse ostja kadumine (nt pankrot või teise, odavama tarnija leidmine) tähendab siinsele ettevõttele tõsiseid probleeme. Parimal juhul õnnestub ehk leida uus ostja, kuid hädaseisus leitud partnerilt on keeruline saada häid kauplemistingimusi. Seda on keerulisem saavutada ka seetõttu, et olles olnud pikalt ühe ettevõtte ripats, ollakse tihtipeale unustanud või pole arendatud oma turustus- ja müügioskusi, teadmised välisturgudest on muutunud kehvemaks, ambitsioonikamad ja paremad töötajad on lahkunud ning nüüd pole ei kontakte ega ka oskusi ehk tuleb alustada sealtsamast kus 90ndate alguses.

Paljude selliste sõltuvate ettevõtete probleemid kumuleeruvad laiemaks, kogu Eesti majandust puudutavaks probleemiks. Küsimus on seda teravam, et märkimisväärne osa sellisest alltöövõtust on sõltuvuses ettevõtetest ja harudest Soomes ja Rootsis, mis ilmselt ei ela oma kõige paremaid päev ja mis tõenäoliselt lähimate aastate jooksul kokku tõmbuvad. Probleem ei oleks nii suur, kui ettevõtete kohandumisvõime oleks parem, kuid märgid viitavad, et see on võrreldes näiteks viie aasta (rääkimata kümne aasta) tagusega võrreldes vähenenud.

Tootmiskulude kasv Eestis

Jah, me võime loota, et kuna tootmiskulud Soomes ja Rootsis on Eesti omast kõrgemad, siis liigub osa tootmisest Eestisse. Meie jaoks on aga siin üks väga suur aga – Soome ja Rootsi ettevõtete jaoks (kui nad just ei otsusta tootmist üldse lõpetada, aga see on paljudel juhtudel täiesti reaalne ja tõsine valikuvariant) on odavamat tootmist võimalik leida ka Lätis ja Leedus, kus tootmiskulud on esialgu Eestist madalamad, kõrvale ei tasu heita ka võimalust toota Poolas (samuti odavam). [Märkusena: Hiina jt me ei konkureeri juba ammu, sest Hiina on teistsuguse tootmise jaoks]. Meie õnneks on praegu kõrvale heidetud ilmselt Venemaa, kuid olenevalt poliitilistest arengutest võib ahvatluseks osutuda Ukraina (majanduslik abi, praegu vähetõenäolisena tunduv edu korruptsiooni ohjamisel jmt).

Eesti ettevõtted peavad paratamatult spetsialiseeruma tootmisele, mis talub praegusest kõrgemat tootmiskulude taset. Sellest olen mina ja on ka väga paljud teised rääkinud. Saavutada seda on aga väga keeruline. Põhjuseid on mitmeid ja järgnev ei ole esitatud tähtsuse järjekorras.

    Harjumused ja eelarvamused – nii Eesti, kuid eriti just Soome, Rootsi ja teiste välisettevõtjate ja -investorite ettekujutuse kohaselt peab siinne tootmine olema odav, just absoluutses mõttes. Odavuse arusaamises on muidugi asjad 25 aasta jooksul muutunud päris palju, kuid mulle tundub juba mitu aastat, et arusaamise muutuses on tekkinud seisak. Seda ilmselt majanduskriisi tõttu, mis võimaldas kulutasemega oluliselt allapoole tulla ja tekitas mulje, et vanaviisi saab jätkata. Liialt paljud loodavad praegu, et vanaviisi saab jätkata. Kuidas täpsemalt, sellele nad vastust ei oska anda, või õigemini nende vastus on: kulude kasv ei saa jätkuda, sest siis pole võimalik toota. Just selline vastus (või selle erinevad variatsioonid) ostutab neile, kelle mõttemaailm on vanas kinni ja kelle tootmine ilmselt lähiajal pankrotistub.

    Puuduvad ideed, mida teha muutuvates oludes. Üldisi soovitusi on tegelikult juba pikalt jagatud, olen seda isegi teinud – automatiseeri, mehhaniseeri ja kui sellest ei piisa, tooda midagi muud. Konkreetsed lahendused sõltuvad igast ettevõttest endast. Ideid saab leida messidelt, (aja)kirjandusest, teadlastelt, teistelt inimestelt jne. Ja kui tõesti mingit võimalust ei ole, eks siis tuleb asi kinni panna.

    Puudub ressurss muutuste läbiviimiseks. Keskmiselt on ettevõtete finantsseis Eestis küllaktki hea, kuid sellega on nii nagu iga keskmisega – reaalsus varieerub väga ulatuslikult. Lisaressursi kaasamine on aga keeruline, sest väga paljud välisinvestorid ja kohalikud pangad vaevlevad punktides 1 ja 2 nimetatud labürintides. Muud kapitali kaasamise võimalused on Eestis aga napid (ehk sisuliselt olematud), seda nii mineviku kui ka puuduliku regulatsiooni tõttu (nt väikeosanike õigused jmt).

    Tööjõukulude kasv töötajate arvu vähenemise tõttu. Nõudlus ja pakkumine mõjutavad tööjõu hinda (ehk palka) täpselt samamoodi, nagu muude kaupade/ teenuste puhulgi. Kui tööjõu pakkumine väheneb ja samal ajal nõudlus ei vähene, siis paratamatult hind tõuseb. Ei tasu ka unustada, et ka tööjõul on omahind – minimaalsed elamiskulud, kuid praegune Eesti miinimumpalk ei taga üldjuhul minimaalseid elamiskulusid ehk tööjõu taastootmist (väljend teooriast). See on ka põhjus, miks inimesed valivad töötuse minimaalse palgaga töötamise asemel (see on lihtsalt majanduslikult ja füüsiliselt ratsionaalsem) ning kui muid valikud pikema aja jooksul ei teki, töö Soomes või mõnes teises välisriigis.
Selleks, et suurendada tööjõu pakkumist, tuleb hakata maksma kõrgemat palka – see toob Eesti tööturule nii need, kes on siit (ajutiselt) lahkunud, kui ka need, kes praegu siin üldse tööd ei otsi ja elatavad end piskust sotsiaalrahast ja/ või juhutöödest. Tööandjad peavad hakkama aktsepteerima seda, et selleks, et üldse töötajaid saada, tuleb leppida nendega, kes ei on valmis tegema tööd vähem kui 5 päeva ja 8 tundi kindlaks määratud kellaajal. Töökorralduse paindlikkus on tuleviku paratamatus, kuigi paindlikkuse määrad ja sisu võib ettevõtteti ja tegevusalati väga oluliselt erineda. Kõrgemat palka saab maksta, kui töö korraldada arukalt ja toota seda, mis kannatab kõrgemat palka.

    Struktuurne tööpuudus, mis tuleneb nõudluse ja pakkumise ebakõlast: meil on inimesed oskustega, millega midagi pole peale hakata, kohtades, kus tootmist pole. Ehk siis kaks suuremat probleemi: regionaalne ja erialaline ebakõla. Üldiselt inimesed liiguvad sinna, kus on tööd – seega, kui maakohtades ja väikelinnades pole töökohti ja töötamise võimalusi, siis sealt ka inimesed lahkuvad. Tallinnast kaugemal elavatele inimestele on tihtipeale ratsionaalsem minna Soome kui Tallinna, sest saadav rahaline tulu ületab oluliselt kaasneva aja- ja muu kulu. Seega Eesti ettevõtja jaoks on valik: kas maksta Tallinnas piisavalt (et inimesed ei läheks Soome) või viia tootmine Eestis Tallinnast kaugemale ja maksta seal piisavalt (kuid siiski vähem kui Tallinnas). 
Erialalise ebakõla ületamine on oluliselt keerulisem ja kulukam, sest tuleb ületada nii tööandjate kui ka töövõtjate eelarvamused ja ebakindlus, teha kulutusi ja olla valmis selleks, et osa neist kuludest läheb nö metsa (ehk mõned inimesed ei suuda uusi oskusi omandada või lähevad mujale tööle). Jah, keskealisest tööpingitöölisest arsti ei saa, kuid inimesed on võimelised oluliselt suuremaks erialaliseks paindlikkuseks, kui neile see võimalus anda ja neid sealjuures toetada. 90ndatel said inimesed sellega hakkama, saavad ka 21. sajandil.

Muutused Eesti tootmisstruktuuris toimuvad, kuid nad ei toimu nii kiiresti, kui meile meeldiks ja kui kiiresti see võiks käia, sest tõrkeid on palju ning üldine majanduskonjunktuur maailmas ei ole muutusteks soodne. Ebakindlust on äärmiselt palju.

Majanduspoliitiline ebakindlus Eestis

Utreeritult võib väita, et riigi turumajanduslik tugevus väljendub selles, kui edukalt suudavad ettevõtted toime tulla vaatamata valitsuse tegevusele. Valitsuste majanduspoliitika eesmärgiks peaks olema üldjuhul majanduse stabiilse arengu tagamine ehk sellise olukorra loomine, kus majanduskasv ei läheks liialt kiireks (nn ülekuumenemine) või liialt tagasihoidlikuks (majanduskriisi ja -languse vältimine). Reaalsus on, et valitsustel on väga palju muidki eesmärke ning üheks selleks on soov saada tagasivalituks järgmistel valimistel. Viimane võib kergesti minna vastuollu eelnimetatud üldise eesmärgiga ning tavaliselt osutub viimane kaotajaks.

Hetkel pole teada, mida Eesti uus, tõenäoliselt sotsiaalliberaalne valitsus järgmise vähem kui aasta jooksul ette võtab. Väga palju teha ei suudeta, lihtsalt ajaliselt pole võimalik. Väga paljud asjad jõuavad reaalsusesse tõenäoliselt alles järgmisest aastast, sest neid pole selle aasta sees võimalik jõustada (nt maksumuutused). Väga paljud asjad kulgevad vaatamata valitsuse tegevusele (nt ELi rahade kasutusele võtmise protsess). Kuid segadust saab külvata ja probleeme saab tekitada, seda juba küll eelkõige järgmise valitsuse jaoks ja järgmiseks aastaks.

Avalikkusesse tilkunud ideed on mitmes osas ootuspärased, kuid majanduslikult küsitavad. Tööjõumaksude alandamine (juba teadaolev maksumäär 20% ja võimalik maksuvabamiinimumi tõus (kui palju ja millal?)) ja lastetoetuste kasvatamine (palju ja millal?) on juba iseenesest vastandlikud protsessid ja halvendavad automaatselt riigieelarve seisu. Millega viimast parandada püütakse? Kust kärpima hakatakse? Kaitsekulutused need ei ole, seega midagi muud. Ja see muu võib olla midagi väga ebameeldivat. Näiteks muude maksude (aktsiisid, käibemaksuerisused, keskkonnatasud, maamaks) tõus ja uute maksude (autod, kinnisvara) kehtestamine. Aga võib olla ka midagi väga jaburat. Näiteks võidakse prognoosida põhjendamatult uljast majanduskasvu. Praegune konsensuslik (RM + pangad) pakub selleks aastaks 2-2,5% kasvu, tulevaks aastaks 3-3,5%. Kuid tõenäolisem on 1% ja 2,5% ning sedagi juhul, kui ei realiseeru tõsisem välispoliitiline risk (vt edasi).

Ma ei arva, et Eesti eelarve peaks keerulises majandusseisus kindlasti tasakaalus või ülejäägis olema. Tõenäoliselt ostub selle aasta eelarve seis kehvemaks praegu prognoositust, kui just aasta II pooles kehvade maksulaekumiste tõttu hoogsalt kulusid kärpima ei hakata. Kärpimisteele asumine vahetult enne riigikogu valmisi ei pruugi aga tunduda eriti ahvatlev, eriti kui ei juhtu midagi väga tõsist (järsult kasvav tööpuudus, kütteprobleemid, vt edasi). Muidugi saab kasutada reserve, kuid nende kasutamine jooksvate kulude katteks pole just kõige kenam käitumisviis (aga võib osutuda paratamatuks). Või otsustab Eesti valitsus näiteks novembris, et „finantsturgude elavdamise ja kodumaiste investeeringute toetamise eesmärgil“ hakkab ta emiteerima võlakirju?

On siiski tõenäoline, et sotsiaalliberaalne valitsus suudab kokku panna vähemalt pealtnäha enam-vähem tasakaalus eelarvekava ning suuremaid rumalusi tegema ei hakata (kuigi ka erinevate reformikavade seiskamine, kõrvale heitmine vmt on üpris halb). Probleem on selles, et tegelik majandusseis võib ülimalt suure tõenäosusega osutuda oluliselt kehvemaks rahandusministeeriumi prognoosist.

Idanaabri poliitilised riskid on järsult tõusnud

Üpris keeruline on praegu hinnata, kui kaugele praegune Venemaa juhtkond Ukraina kriisi eskaleerimisega läheb, samuti on keeruline hinnata, milliseks konkreetselt kujuneb Lääne (ja ülejäänud maailma) reaktsioon ning Venemaa vastukäigud viimasele. Praegu tundub, et parimal juhul piirdub Venemaa Krimmi liitmisega (tõenäosus, et peale referendumit Krimmi Venemaaga ei liideta, on väike). Järgmine – ja üpris tõenäoline – samm on ebastabiilsuse tekitamine Ida-Ukrainas, et siis paigutada sinna nö rahutagajad (st Venemaa väed) või tõenäolisemalt annekteerida ka Ukraina ida- ja lõunaosa, et Ukraina lõigata ära Mustast merest. Kiievi ja ülejäänud Ukraina hõivamine sõjaliselt ei ole välistatud, kuigi tõenäoliselt loodavad putinistid sealse valitsuse asendamist endale meelepärasega kas siis sobingu abil, mille Venemaa loodab sõlmida USA ja ELiga (sest putinistid ei mõista demokraatia olemust ja seega ületähtsustavad keskvõimu tähtsust), või/ ja enda relvade toel. Igal juhul on praegu putinistide lähim eesmärk ilmselt kui mitte Ukraina liitmine Venemaaga, siis vähemalt iseseisva Ukraina geograafiline ja poliitiline köndistamine olenemata sellest, kas selline Ukraina seejärel kuulub Venemaa mõjusfääri või mitte. Jäänuki allutamine kuulub juba järgmisesse Vene impeeriumi taastamise etappi, vahepeal võib tegeleda näiteks Kasahhi ja Kesk-Aasiaga (aastail 2015-16?).

Teatud sanktsioonide rakendamine Lääne poolt on üpris kindel (sest referendumi tulemuste ignoreerimine Venemaa kliki poolt on vähetõenäoline), küsimus on nende ulatuses ja selles, kuidas Lääs reageerib järgmistele Venemaa sammudele (ja need tulevad ülimalt tõenäoliselt). Tõenäoline järjestus: kitsa ringi viisapiirangud ja varade külmutamine, mis kiiresti laieneb; samal ajal on alanud legaalne ahistamine ehk rahapesu keerulisemaks tegemine maksuparadiiside likvideerimise nime all (see sobib kokku niikuinii juba käivitunud kampaaniaga); tabunimekirja liidetakse ettevõtted, mis hõivavad Ukraina (riigi)varad Krimmis ja mujal Ukrainas; monopolistlike ettevõtete (nt Gazprom) suhtes väga jäigaks muutumine jne. Kui Venemaa jõuab väliskapitali rekvireerimiseni, siis saavad ka Vene ettevõtted sama rauaga vastu.

Muidugi reageerib Venemaa sellele omapoolsete sammudega (esialgu kaubandus- ja majandustegevuse ahistamisega, seejärel keelamisega ning lõpuks otseste rekvireerimiste ja natsionaliseerimistega). Majandust mõjutavate sammude ulatus sõltub eelkõige sellest, kuidas Putini klikk käitub ja kui kiiresti Lääs reageerib (Venemaa vastureaktsioonide kiiruses ei tasu kahelda, need võivad olla isegi ennetavad).

Millega Eestil tuleb sellises seisus arvestada?

Parimal juhul (tõenäosus on aga väga minimaalne) läheb äri ajamine Venemaal praegusest keerulisemaks, kasvab igasuguste formaalsete tõkete hulk ning mitmesugused inspektsioonid ja reeglid muudavad ekspordi Venemaale kulukaks ja ebamugavaks. Venemaa majandus on juba praegu languskursil, sellele lisanduv rubla nõrgenemine, kapitali väljavool ja laenude kallinemine (täpsemini nende mittesaamine Läänest) vähendab importnõudlust oluliselt, mistõttu eksport Venemaale väheneb. Majanduslangus Venemaal süveneb.

Tõenäolisemad on siiski ulatuslikumad sanktsioonid, millele Venemaa reageerib omapoolsete sammudega. Kuna Venemaal on alati ülehinnatud teiste riikide sõltuvust Venemaast, siis tõenäoliselt püütakse kärpida gaasi (ja teiste toormete) eksporti. Lähenev suvi ja täis gaasihoidlad tähendab seda, et löögi alla satuvad esialgu ettevõtted, mis kasutavad Venemaa importtooret oma tootmissisenditena (nt keemiatööstus Eestis). Samad tegurid annavad aga aega teha ümberkorraldusi kütuste varustuskanalites. Kuigi need on kulukad ja tüütud (harjumusi tuleb muuta!), tähendab see vajadust teha investeeringuid uute tarneahelate loomiseks ja efektiivsemaks energiatarbimiseks, mis ilmselt saaks minimaalselt moraalset tuge valitsustelt, mis võib olla oluline positiivne impulss ELi majandusarengutele.
2015.-16. aasta talv võib siiski olla suhteliselt raske, sest hinnad võivad olla kõrged (aga see sõltub palju ka ilmast).

Eesti on üks neist riikidest, mis praegu on maagaasi osas täiesti sõltuvuses Venemaast. Seda eelkõige soojusenergia osas. Mul pole andmeid, kui suures osas on võimalik praegu maagaasi kasutavaid keskkütte katlaid viia kiiresti üle teistele kütteliikidele, kuid tõenäoliselt on alternatiivsed allikad paljudel juhtudel olemas. Juhul kui kuskil seda ei ole, siis on praegu viimane aeg teha vajalikud investeeringud. Ka valitsusel tuleks tõsiselt sellele mõelda ja vajadusel finantseerimistoetus tagada.

Probleemid Lätis ja Leedus on suuremad, kuna nad sõltuvad lisaks soojusenergiale ka elektrienergia tootmises märkmisväärses ulatuses maagaasist. Seega oleks Venemaa-poolsetel piirangutel nende majandusele tugevam negatiivsem mõju. Energiajulgeolek saab Lätis ja Leedus sel aastal ilmselt kiiresti oma selge tähenduse (seni on see olnud rohkem Eesti mure).

Patriotismilainest ja repressioonide kartusest kantuna elatakse Venemaal üle ka gaasi eksporditulude katastroofiline vähenemine sellel aastal, majanduslangus ja kiire inflatsioon – majanduslanguse süüdlaseks saavad USA, Lääs ja Ukraina fašistid. See aga tähendab, et ekspordivõimalused langevad väga märkimisväärselt (ja seda mõju tunneb ka Eesti). Loota, et majanduslikud raskused kukutaksid Putini kliki, võib, kuid kui see üldse juhtub, siis mitte lähiajal.

Nagu eespool nimetatud, ei saa välistada, et lõpuks jõutakse Venemaal ka välisomanike vara rekvireerimiseni ja natsionaliseerimiseni. Selleks tuleb valmis olla ka Eesti ettevõtjatel, kuigi tõenäoliselt langevad selliste aktsioonide ohvriks eelkõige suuremad USA ja Suurbritannia ettevõtted (Prantsusmaa ja Saksamaa, kuid ka teised on väiksemad „vaenlased“, seetõttu ilmselt nimekirja alguses ei ole). Kuid ei tasu unustada, et Venemaa ründab ise alati endast nõrgemat, seega on Baltikumi, Poola ja teiste nö ebasõbralike riikide ettevõtete majandustegevuse ahistamine tõenäolisem kui saksa, prantsuse või inglaste omade (vähemalt esialgses ahistamisfaasis). Seega oleks ka neil Eesti ettevõtteil, kes praegu märkimisväärse osa oma ekspordist Venemaale suundavad, arukas otsida teisi turge ja olla valmis kaotusteks juba lähima kuu-paari sees.

Venemaa sanktsioonide mõju Eesti majandusele võib osutuda väga tagasihoidlikuks – eelkõige importnõudluse vähemise tõttu ilmnevaks –, kuid samuti suhteliselt oluliseks. Üksikutes valdkondades võib tagasilöök olla tuntav (keemiatööstus), kuid selliseid tagasilööke on olnud varemgi. Halvemal juhul maandub Venemaa Iraanile sarnasesse positsiooni, mis tähendab, et naabriga pole võimalik erilist majandustegevust arendada. Venemaa sanktsioonide kaudsemad mõjud osutuksid Eesti puhul tõenäoliselt otsestest suuremaks – lisaks eespool osutatud Läti ja Leedu suuremale haavatavusele (peale gaasisõltuvuse ka tootmises ja ekspordis), on Venemaal suhteliselt oluline mõju ka Soomes ning gaasitarnete peatumine Venemaalt võib energia hinna Euroopas suhteliselt kõrgele lükata kiirendades seega ka inflatsiooni (mis jälle võib olla positiivne majandusarengutele ELis).

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
19. March 2014, 15:13
Otsi:

Ava täpsem otsing