Ettevõtjagi vajab sotsiaalset kaitset

Riigikogus teisel lugemisel oleva tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning töötuskindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõuga plaanitakse nimelt mitme positiivse muudatuse kõrval kaotada ka juhatuse liikmete igasugused sotsiaalsed garantiid. Vesteldes hiljuti sel teemal sotsiaalministeeriumi kõrge ametnikuga said EVEA esindajad vastuseks, et samasuguses olukorras on seni olnud inimesed, kes põhitöö kõrvalt töövõtulepingu alusel mingit tööd teevad: peavad loenguid või näiteks nõustavad. Sellise ebavõrdsuse likvideerimiseks soovitakse nüüd sarnaseid piiranguid rakendada juhatuse liikmete suhtes.

Püha müristus, kas tõesti on parim viis võrdseks kohtlemiseks ebaõigluse laiendamine! Ehk peaks ikka mõtlema, kuidas teha nii, et sissetuleku kaotanud inimese igasugust ettevõtlikkust ära ei tapetaks, karistades isiklikku initsiatiivi kõigi sotsiaalsete garantiide äravõtmisega.

Praegu on ettevõtte omanikul, kes teeb pingutusi oma äri edu nimel, juba niigi väga väikesed sotsiaalsed garantiid (haigekassa ja töötutoetus ca 100 eurot kuus). Plaanitud seadusemuudatuse jõustudes kaovad needki. Paraku on ettevõtjalgi risk kaotada sissetulek. Ei ole õige, kui isik, kes muu hulgas on panustanud ka selle nimel, et riigis oleks tööhõive ja laekuks maksu­tulu, jääb ise raskuste korral ilma elementaarse sotsiaalse kaitseta.

Milles on siis asi? Proletaarne lähenemisviis, et kui oled juhataja, oled ka töötaja, seab üsna suure kahtluse alla ettevõtlusvabaduse laiemalt. Antud juhul satuvad löögi alla just inimesed, kes põhitöö kõrvalt oma teadmisi ja oskusi enda omanduses oleva osaühingu kaudu müüvad ehk teenivad täiendavalt ettevõtlustulu. Enamasti on tegu ainuomaniku, minimaalse lubatud omakapitali ning mõne tuhande euro suuruse aastakäibega mikroettevõtetega.

Praegune seadus kohustab ettevõtet nimetama juhataja. Mikroettevõttes ongi ainuomanik ise see juhataja ja veel kellegi eraldi palkamine ei tule kõne alla, kui me just uut “tankistide” põlvkonda ei soovi kasvatada. Kui edaspidi saab olema nii, et omanik ei võigi teha oma ettevõttele vabatahtlikku tööd, siis see oleks ilmselge ettevõtlusvabaduse piiramine. Samuti on vastuseta küsimus, miks ikkagi inimesed, kes on palgatöö kõrval samal ajal ükskõik kus juhatuse liikmed, peaksid maksma töötuskindlustusmaksu, kui neil ei ole õigust süsteemilt kaitset saada. Ning miks peaks tööandja nende pealt sama maksu tasuma.

Mikroettevõte ei vaja eraldi juhatajat. Sellest sasipuntrast läbimurdmiseks tuleks ainuomanikuga madala omakapitaliga ettevõtetel lubada tegutseda ilma eraldi juhatajata. Mikroettevõttele juhatuse liikme nimetamine on niikuinii formaalne, kuivõrd juhataja ja omanik on valdavalt üks ja sama isik. Kohustuslik mitmetasandilisuse nõue mikroettevõttes on täiesti mittevajalik. Plaanitava seadusemuudatuse kontekstis asutakse inimesi karistama selle eest, et nad oma palgatöö kõrvalt ka ettevõtlusega tegelevad. Samuti võtab ülaltoodud ettepanek ära pinged inimestelt, kelle omanduses olev ettevõte parasjagu üldse mingit tulu ei teeni, näiteks hooajalise tegevuse puhul.

Ettevõtja sotsiaalse turvatunde tagamiseks on ühtlasi otstarbekas luua eraldi ettevõtjakindlustus, mis töötaks küll sarnastel alustel töötukassaga, kuid keskenduks eranditult tööandjate ja juhatuse liikmete sotsiaalsele kaitsele. Ettevõtja saaks ettevõtjakindlustusega vabatahtlikult liituda, samuti panustaks sellesse riik ühe osapoolena. Tänavu 1. juulil kehtima hakkava majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 5 defineerib ettevõtja piisava täpsusega ning võimaldaks kaitset nii ettevõtte omanikele kui ka juht- ja kontrollorganite liikmetele.

Vaatame siinkohal taas kord meie põhjanaabrite poole. Soomes on sisse viidud kindlustusmehhanism, mille kohaselt ettevõtja maksab vabatahtlikult fondi mingi summa ning riik maksab sinna samuti mingi summa. Raha kasutatakse ettevõtja sotsiaalseks kaitseks olukorras, kui äris on madalseis. Võiksime soomlastest eeskuju võtta ja nii tagada ka ettevõtjatele ebaõnnestumise korral nii haigekassa teenused kui ka mingigi sissetuleku.