Paneme robotid makse maksma 

Isegi kui see tänasel päeval võib tunduda liiga julge või teostamatu, ei tähenda see, et tulevik ei võiks just mõne sellise, praegu veel visiooni tasandil idee päralt olla.

Hiljutisel Palgafoorumil pakuti näiteks välja idee, et piltlikult öeldes võiksid töötajate asemel tööjõumakse maksta hoopis robotid. Seega võiks olla maks olla näiteks määratud pakiautomaatidele, mis meie igapäevast elu on märksa lihtsamaks muutnud ning asendanud postiljonide töö. Põhjus on lihtne – mida aeg edasi, seda enam teevad inimeste eest ära töö robotid, keerukamad ja lihtsamad aparaadid ja masinad.

Täna saab ettevõtja, kes kasutab sadat pakiautomaati, kõik hooldusarved kuludesse panna. Seevastu, tema konkurent, kellel on tööl sada kullerit, on koormatud ränga käibe-, sotsiaal- ja tulumaksukohustusega. Võrdse kohtlemise printsiibist lähtuvalt oleks ammu aeg inimest asendavaid masinaid maksustada, alustuseks vähemalt sotsiaalmaksuga (33% masina poolt genereeritud käibest) või osaga sellest.

Miks mitte kaaluda automatiseerimise suuremat seostamist meie maksusüsteemiga. Mõistagi ei saaks sellist korda rakendada üleöö ja ülepeakaela. See eeldab nii põhjalikku analüüsi kui ka n-ö masinamaksu määrade väljatöötamist.

On aga selge, et igasuguseid meie elu lihtsustavaid roboteid nii ettevõtluses kui igapäevaelus tuleb aina juurde. Samuti on nende üle arvepidamine suhteliselt lihte, kindlasti mitte keerulisem, kui töötajate registreerimine. Samal ajal jääb inimtöökäsi kogu aeg vähemaks ning üha enam killustub ka inimeste tööaeg erinevate ettevõtmiste vahel. Ning mida aeg edasi, seda enam selline tendents ühiskonnas levib, mistõttu inimtööjõu ja selle maksustamise administreerimine muutub üha keerukamaks. Nii polegi midagi võimatut ja ületamatut selles, et robotid ja masinad ei võiks hakata inimeste asemel makse maksma, sest neid on ka lihtsam kokku arvutada.

Miinuseks võib olla see, et kulude kokkuhoiuks ei hakata enam nii palju aparaate või masinaid soetama. Teisalt paneb aga konkurents siin asjad paika. Kui teenindus muutub ebamugavaks, valib klient teise kaupluse või panga, kus kassaparaatide või rahaautomaatidega ei koonerdata. Tööstuses ei ole samuti karta, et ettevõtjad hakkaksid vähikäike tegema ning näiteks saeraame saja saemehega asendama.

Taolise maksusüsteemi sisseseadmisega pälviks Eesti kahtlemata kogu maailmas tähelepanu. Tänapäeva globaliseeruvas maailmas on aga enese nähtavaks tegemise olulisust raske ülehinnata. See on väga oluline nii potentsiaalsete investorite kui ka üha enam kõneks oleva välistööjõu jaoks. Sisuliselt võiks Eesti muutuda riigiks, kus tööjõumakse ei ole. Praegu on just peamiselt just nende kõrge tase ettevõtjatel peamiselt hambus, kui maksudest Eestis juttu tuleb.

Kui praegu tähendab palga tõstmine või kallimate töökohtade loomine – kuhu odava tööjõuga riigi mainest vabaneda sooviv Eestis ju igati püüdleb – kohe ettevõtjale ka suurema maksukoormuse kaela. Robotite maksustamise puhul võiks see loogika olla vastupidine. Ehk siis mida uuenduslikum on tehnoloogia, seda vähem peaks proportsionaalselt ka maksu tasuma. See looks ühtlasi lisahoova innovatsiooni ja arengu toetamiseks ettevõtluses ja ühiskonnas tervikuna.

Autor: 1185-aripaev