Neivelt ei ole Eesti patrioot

13. juuni 2014, 11:22

Aastaid Peterburis töötanud Neivelt võib ju siinsetele kohalikele väikeettevõtjatele rääkida, et me ei oska äri ajada ja palka maksta, kuid ta ei ole väljapaistvalt Eesti patrioot., kirjutab kommunikatsioonibüroo Powerhouse juhataja Janek Mäggi.

Kui mõni avaliku elu tegelane, poliitik või erakond pakub välja ühe konkreetse meetme, mille läbi kogu Eesti elu kohe toredaks muutub, järgneb elav ja kirglik arutelu. Loosungitega aga midagi paremaks ei lähe, kui visioon puudub.

Viie Euroopa rikkama riigi hulka, astmeline tulumaks, õnn ei ole rahas, jokk jätta – kõik need loosungid täitsid eesmärgi, tuues poliitikuile sära ja kuulsust. Hiljutine Indrek Neivelti 1000eurose miinimumpalga jutt kuulub samasse ritta. Kõik on ju mingist nurgast õige: rikkas riigis on parem elada kui vaeses; rikkad imevad niikuinii vaeste verd; kui raha pole, puudub igasugune mõte ka sellest õnne tunda… Ning kes ei tahaks maksta töötajatele vähemalt 1000 eurot bruto, kui endal õnnestuks seepeale vähemalt nulli jääda.

Paraku on kõik need toredad mõtted detailid, mis ei arvesta Eestit kui ühendatud anumat. Mikromajanduses sündivad otsuseid ei suuda valitsus kuigi suurel määral suunata. Ettevõtja esimene eesmärk ei ole mitte nuumata riiki ning doteerida maksude ja annetustega ühiselu, vaid isikliku tulu teenimine. Kui ettevõtja palkab endale tegevjuhi, ootab ta temalt kuluefektiivset ja kasumlikku tulemust.

Eesti ettevõtluse ja avaliku sektori arengu vahel võib tõmmata paralleele. 20 aastat tagasi olid tegevjuhtideks ettevõtjad (nt Jüri Mõis), poliitikud olid nagu riigi tegevjuhid ja omanikud korraga (nt Tiit Vähi). Siis palkasid omanikud endale tegevjuhid ning taandusid ise nõukogudesse. Nüüd on sama asi juhtunud Eesti riigiga – peaministriamet on tegevjuhitöö, mis pole ihaldusväärne. Pigem tantsimine omanike pilli järgi, kes nõuavad kuluefektiivsust ja kasumit. Aga omanikke on liiga palju, et kõigile jaguks.

Selles ei oleks midagi hullu, kui Neivelti viidatud madal palk ei seostuks otseselt visiooni puudumisega - mida Eesti peaks tegema, et siin oleks parem elada ning oleksime konkurentsivõimelisemad.

Eesti Vabariigi tegevjuht, tubli ja innukas Taavi Rõivas lajatas aga juba esimesel päeval: „Eestil ei ole vaja „suurt narratiivi“ ja ainus narratiiv, mida vajame, on lootus paremale homsele, mida igaühel on ise võimalik ehitada.“ Tule, taevas, appi! Kõnekirjutajal oli kas erakordne pohmell või on ta Putini Venemaa mõjuagent. Sellisele riigile, ettevõttele, erakonnale, kirikule või inimesele, kes ei tea, mille jaoks tal minult saadud/ära võetud eurosid vaja on, ei tahaks kohe ühtegi anda. Need, kes on kunagi mõnd ettevõtet omanud, teavad: sa põled kirest saavutada, vallutada, alistada.

Mäletan, kui koos Rain Lõhmuse, Hannes Tamjärve ja Jüri Mõisaga 1996. aastal Riias saldejumsi sõime – kirjutasin Äripäeva lugu, kuidas Hansapank Lätti laienes. Meestel oli visioon, Hansapanga aktsiaid tahtsid kõik osta. Järeltulija Neivelt aga Eesti Vabariigi aktsiaid osta ei soovita. Ta viib oma raha Soome, olles Fortumi aktsionär. Aastaid Peterburis töötanud Neivelt võib ju siinsetele kohalikele väikeettevõtjatele rääkida, et me ei oska äri ajada ja palka maksta, kuid ta ei ole väljapaistvalt Eesti patrioot. Ja kui ise ei ole, ei saa seda ka teistelt nõuda. Sama asja kohtab üle Eesti – vallajuht võitleb Lõuna-Eestis kohaliku pisikooli eest, kuid oma võsud käivad kõik Tartu nooblimates eliitkoolides.

Eesti Vabariigi väikeaktsionärina on minus veidi omanikutunnet, mida sellest riigist tahan. Praegu tunduvad kõige kiiremad asjad olevat maksimaalne töökohtade loomise soodustamine erasektoris; investeeringute/investorite kojumeelitamine (kui Eesti kodanike raha läheks meie majandusse, tekib ka uusi töökohti) ning inimeste kojumeelitamine.

Suures pildis on Eestil aga vaja kesta. Perekonnal on mõte, kui on järeltulijad. Riigil on mõte, kui ta ei sure välja. Soome kolleeg Matti Poijärvi pakkus hiljuti, et mitte Eestit ei tule Soomega liita, vaid vastupidi. Tema meelest on Eestis elukeskkond niivõrd palju parem. Meil võivad olla madalamad palgad, aga meil on ka väga palju madalamad hinnad. Matti näeb, et kui on nii head hinnad, ei ole madalam palk probleem, vaid konkurentsieelis. Nii ongi.

Euroopas ei roki mitte kaubandusketid, kes maksavad töötajatele liiga vähe palka. Euroopa keskmises (sic!) ettevõttes töötab seitse inimest. Euroopa on perefirmade kodu. Enamikes neis on head palgad, sest administreerimise peale liiga palju ei kulu. Ahneid ja killustunud aktsionäre ei ole. Ettevõtluskeskkonna visioon on veelgi lihtsam: kõik, kes pole palgaga rahul, hakaku kohe ettevõtjaks, andku vähemalt endale tööd. See on maailma kõige parem väljakutse.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
16. June 2014, 19:03
Otsi:

Ava täpsem otsing