Heaolu saab hinnata mitmete näitajate põhjal

21. august 2014, 13:52

SKP pole lõplik tõde inimeste heaolu kohta, kasutusel on palju näitajaid, kirjutab statistikaameti majandus- ja keskkonnastatistika osakonna vanemanalüütik Robert Müürsepp.

Majanduse käekäigu ja ühiskonna heaolu mõõtmiseks kasutatakse tänapäeval eripalgelisi näitajaid – majandusliku poole pealt sissetulekute, tarbimise ja toodangu näitajaid, aga ka rohkem sotsiaalsfäärile keskendunud inimarenguindeksit, õnneliku planeedi indeksit, tarbijate rahulolu uuringuid jpm, mille kohta avaldavad infot nii ÜRO kui OECD.

Eestis on enim tsiteeritav majandusnäitaja sisemajanduse koguprodukt (SKP). Näitaja pärineb suure depressiooni järgsest ajast, mil otsiti võimalusi majanduse trendide regulaarseks jälgimiseks. 1934 esitas Simon Kuznets SKP kontseptsiooni, mille eesmärgiks oli hinnata majanduses toodetavate hüviste hulka. Tagamaks riikidevahelist võrreldavust, kehtestati hiljem ÜROs näitaja rahvusvaheline standard. Euroopa Liidul on SKP arvestamise kohta selle standardi põhjal eraldi eeskirjad, milledele on antud seaduse jõud ja millede täitmine on kõigile liikmesriikidele kohustuslik. Eeskirjad puudutavad nii arvestusmetoodikat kui ka andmete avaldamise korda.

Statistikaamet lähtub SKP arvutamisel Euroopa statistikute kogukonnale  kehtivatest ELi eeskirjadest. Nii on Eesti andmed võrreldavad nii Euroopa kui ka muu maailma riikide andmetega, kes oma majanduse edenemist ÜRO standardist lähtuvalt mõõdavad. Kuna meid ümbritsev maailm on pidevas muutumises, siis peavad muutuma ka selle maailma mõõtmise reeglid. Uue, maailma majanduse mõõtmist ajakohasena hoidva standardi juurutamine on rahvusvaheline suurettevõtmine, mis ÜRO riikides juba mõned aastad teoksil; Euroopas kulmineerub ühine standardivahetus sel sügisel.

SKP pole lõplik tõde inimeste heaolu kohta. Väärtõlgenduste eest hoiatas juba SKP looja Kuznets, kes rõhutas, et ei ole õige võtta majanduse kvantitatiivseid mõõdikuid kvaliteedinäitajate pähe elik ühe majanduse kasvamine või kahanemine ei peegelda tingimata muutusi inimeste heaolus. Heaolu on suhteline mõiste ja seetõttu ei saa selle hindamiseks kasutada ainult majanduslikke näitajaid. Empiirilised uuringud on näidanud seoseid majandusliku heaolu ja õnne vahel. Kuid mis moel need teoks saavad, on palju keerulisem, kui suudavad meile näidata mistahes statistilised keskmised. 

Peale SKP on rahvamajanduse arvepidamises veel mitmeid näitajaid. Näiteks ELi liikmemakse määratakse hoopis kogurahvatulu järgi. Kodumajapidamiste heaolu analüüsides peavad analüütikud oluliseks kasutatavat kogutulu. Majanduse tasakaalustatust välismaailma suhtes hinnatakse majanduse netolaenuandmise/võtmise järgi. Valitsemissektori jätkusuutlikkuse puhul hoitakse silma peal aga koondeelarvel ja riigivõlal. Igaühel neist näitajatest on rääkida oma lugu, mis ei ole SKP omast sugugi vähem tähtsad.

Statistikaamet ei prognoosi ega ennusta, vaid mõõdab möödunud sündmusi. Euroopa riikidel on statistika tegemiseks oma aukoodeks, mis sisaldab 15 põhimõtet statistika kvaliteedi tagamiseks. Ametialane sõltumatus on neist esimene; statistiline konfidentsiaalsus, erapooletus ja objektiivsus vast enimtuntumad.

Statistikute ülesanne on pakkuda avalikkusele infot eri valdkondade kohta ning anda sisendit teadlastele, uurijatele ja analüütikutele. Üksikute pusletükkide uurimine ajakirjandusliku luubi all võib olla küll korraks huvitav, ent pildiks ühendatuna on vaatepilt kordi põnevam. Alles sotsiaalset, majanduslikku ja keskkonna aspekte katva tervikpildi olemasolul hakkab statistika rääkima sellest, kuidas meil riigina läheb.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
21. August 2014, 13:52
Otsi:

Ava täpsem otsing