Ärme karda Venemaad

Igor Rõtov, Vilja Kiisler 26. august 2014, 15:21

Venemaalt lähtuv majanduslik või ka sõjaline oht pole sugugi nii suur, kui me kipume kartma, kirjutab Äripäeva peadirektor Igor Rõtov.

Eesti on viimase paarikümne aasta jooksul teinud õigeid valikuid, mistõttu saame täna küll venelastele sügavalt kaasa tunda, aga ei pea ise selles mustas mängus kannatama. Isegi kui Ukraina kriis süveneb ja mõlemapoolsed sanktsioonid karmistuvad, ei tohiks see oluliselt mõjutada meie igapäevaelu.

Lukašenka, Porošenko ja Putini tänane kohtumine Minskis tuletas mulle meelde mõni aeg tagasi Ukrainas kuuldud anekdooti.

Jumal kutsus Vene, Valgevene ja Ukraina presidendid enda juurde ja teatas, et kahe kuu pärast tuleb maailma lõpp. Seepeale kuulutab Putin Vene rahvale: “Mul on teile kaks halba uudist. Esiteks selgus, et jumal on siiski olemas, ja teiseks: kahe kuu pärast on meie kõigiga lõpp. Porošenko sõnum ukrainlastele kõlab aga järgmiselt: “Mul on teile üks halb ja teine hea uudis. Halb on see, et kahe kuu pärast oleme kõik surnud, aga suurt rõõmu teeb, et surma saavad ka kõik venelased.“ Lukašenkal on valgevenelastele hoopiski kaks head uudist: “Jumal ise tunnistas, et ma olen teie president ning et ma jään teid valitsema kuni aegade lõpuni.” Ma usun, et Minski kohtumise puhul saame samuti kuulda vastukäivaid tõlgendusi.

Anekdoot polegi enam naljakas, kui mõista maailmalõpu all tuumasõda, mille Venemaa võib käivitada. Samas ei ootaks isegi kurja juur Putinilt tuumanupule vajutamist, isegi kui asjad lähevad veel kümme korda hullemaks. Ta lihtsalt pole enesetapja tüüp. Ja isegi kui oleks, siis pole meil mingit mõtet siin omavahel arutada, mida teha pärast maailma lõppu.

Kui nüüd jumala juurest maapeale tagasi tulla, on asjad palju paremad. Venemaa püüab välja näha maailma mõõtu hiiglasena, ent kõik me ju teame, et ta on kääbus. Kui Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide summaarne majandus moodustab ligikaudu 55% kogu maailma SKPst, siis Venemaa oma kõigest 2%. Seega tõsisemas sanktsioonisõjas on kaotaja juba ette teada. Sama puudutab ka otsest sõjalist võimsust. Venemaa võib küll väga tõsiselt ohustada Ukrainat, kuid täiemõõdulises tavarelvastusega peetavas sõjas purustaks NATO ta kuue päevaga. Viimane hinnang kuulub Putini lähikonda kuuluvale eksperdile.

Sõjaline kallaletung Eestile pole küll päris võimatu, kuid vähetõenäoline. Putin pole hakkama saanud isegi Donetski ja Luganskiga, mille Ukraina sisekriis talle justkui kandikul ette tõstis. Selle taustal diversante üle Narva jõe saata peaks Putinile tunduma ette kaotatud mänguna. Eesti teeb praegu väga õigesti, et tugevdab oma enda kaitsevõimet ning näitab jõulist ühtsust NATOga. Näiteks Obama visiit Tallinna sümboliseerib seda võimsalt.

Me oleme olnud kriitilised ELi ja USA aeglase reaktsiooni ja liiga pehmete sanktsioonide suhtes. Usun, et ülekohtuselt, järk-järgult kehtestatutud suunatud meetmed on parim, mida praeguses olukorras teha. See on justkui Putini saba jupphaaval raiumine, kusjuures iga kord on üha valusam. Muidugi ei usu enam keegi, et verekoerast saaks niimoodi sülekoer. Kuid ka kõige metsikumat peni saab mingi piirini taltsutada. Kui sanktsioone poleks kehtestatud, siis sõidaksid ehk Vene tankid juba Kiievi tänavatel. Obamal ja Merkelil pole ilmselt enam mingit illusiooni külma sõja vältimise suhtes, kuid Venemaa mingitesse raamidesse surumist usuvad nad küll.

Meile ei meeldinud, et EL või USA ei kehtestanud karmimaid sanktsioone. Õnneks aga tuli meile appi Putin ise. Nagu Putini-kriitilised kommentaatorid Venemaal on tabavalt öelnud, sarnaneb toiduainete sisseveokeeld olukorraga, kus näiteks USA on andnud raketilöögi Süüriale, mille peale venelased pommitavad Pihkvat ja Novgorodi. Tõepoolest, loogiline oleks ju olnud, kui hoopis Euroopa Liit oleks proovinud Venemaad survestada toiduainete embargoga. Sõltumatud majandusteadlased Venemaal räägivadki juba sadadest tuhandetest kaduvatest töökohtadest ja üleüldisest hinnatõusust, millega Putin on oma rahvast karistanud. Euroopas ja ka Eestis puudutab sisseveokeeld küll valusalt üksikuid ettevõtjad, kuid mõju kogu majandusele on olematu.

Venemaal puuduvad tegelikult hoovad, millega meid majanduslikult mõjutada. Näiteks pean üsna tõenäoliseks, et Eestit läbivad transiidiveod mitte ei vähene, vaid hoopis suurenevad, sest Venemaa vajab lähiajal üha rohkesti raha, millega puudujääke katta. Meile oleks tülikas, kui gaasikraanid kinni keeratakse. Vaevalt, et see juhtub, kuna Venemaale majandusele oleks see hukatuslik. Külma sõja ajal saame kindlasti Venemaa poolt kuulda räiget retoorikat, kuid summaarset mõju kaubavahetusele ja transiidile ei pruugi sellel üldse olla.

Samas on meie liitlaste arsenalis veel arvukalt relvi, millega Putini saba otsast tükke raiuda. Näiteks oleks USAl võimalik Saudi Araabia ja Iraaniga kokku leppida ning nafta hind maailmaturul alla suruda. Arvatakse, et 20-30% hinnalangus mõjuks Venemaa majanduse vereringele juba halvavalt.

Kogu vene kriisi kõige kurvem ja paljude jaoks ootamatum tulemus on, 80-90% venelaste tingimusteta toetus kõrgemale ülemjuhatajale ja siiras veendumus, et kogu maailm tahab neile halba. Kui veel paar aastat tagasi oli lootus, et vähemalt Moskvas ja Peterburis toimub mingi demokratiseerumine, siis vähemalt täna on ka kõige optimistlikumad vene opositsionäärid väga-väga pessimistlikud perspektiivi suhtes, et lähiaastatel Putinile vähegi tõsist ühiskondlikku vastuseisu tekkib.

Meil tuleb aga endale teadvustada, et 1960-70. aastate külm sõda koos oma mängureeglitega on tagasi. Ainult et seekord oleme meie raudse eesriide tagant väljas.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
28. August 2014, 11:03
Otsi:

Ava täpsem otsing