Ministeerium seab end märklauaks

Kui rahandusministeerium teatab enne valimisi, kui palju läheb selle või teise erakonna  konkreetse lubaduse täitmine maksma, on see sekkumine valimisvõitlusse.

Äripäeva hinnangul ei peaks Lauri juhitav organisatsioon sellist analüüsi tegema, sest see on valimiste eel poliitiliselt rünnatav juba näiteks põhjusel, et ministeeriumid on poliitiliselt juhitud. Analüüsi koostajad nimetavad oma tööd küll poliitiliselt sõltumatuks, kus kõiki erakondi koheldakse võrdselt, kuid sellest ei pruugi piisata, et kallutatuse küsimust päevakorrast maha võtta. Ministeerium ei peaks end vabatahtlikult poliitilise võitluse märklauaks seadma. Jah, sama asutus tegi samasuguse analüüsi ka 2007. ja 2011. aasta riigikogu valimiste eel. Nüüd võiks endalt küsida, kas selle traditsiooni jätkamine on mõistlik.

Sellise analüüsi koostamine näitab ka seda, kuidas rahandusministeerium kulutab tööaega. Ametnikud analüüsisid erakondade lubaduste maksumust sarnase metoodikaga, mida on kasutatud riigi rahandusprognoose kasutades. Ministeerium tunnistab ise ka, et lubaduste analüüsimisel oli töödeldava info hulk kordades suurem ja aeg piiratum. „Lisateadmisena oleme juurde pannud hinnangu valimislubaduste teostatavusele selle õiguslikus ja halduslikus tähenduses,“ selgitab ministeerium.

Kolmandaks, mahuka analüüsi tegemiseks kulub aja kõrval veel üht olulist ressurssi, mida just rahandusministeerium peaks eriti valvsalt jälgima: raha. Mullu novembris ütles minister Lauri riigikogus, et väheneva rahvastiku tõttu peaks aastas kärpima ligi 500 riigitöötaja ametikohta. Lauri peaks kiiresti vaatama üle enda haldusala, sest praegu tundub, et viidatud uuringu koostamisest loobumisega saaks ministeeriumis töökohti vähendada. Ministeerium võiks avalikustada, kui palju töötunde ja raha selliseks analüüsiks kulus.

Võib ju vastu väita, et rahandusministeeriumi ametnike kogemus on väärt sellise analüüsi koostamiseks. Neil on aastatega kogunenud pädevus, samuti on lihtsam võrrelda varasemat materjali, kui need on koostatud samade kriteeriumitega. See ei ole aga piisav argument uuringute jätmiseks, sest on organisatsioone, kellel on sama pädevus. Samahästi võib valimislubaduste hinda arvutada näiteks Praxis või mõni teine uurimisasutus, kes võidab sellise uuringu tegemise hanke. Pealegi on valimislubaduste hinnastamine eelkõige erakondade endi ülesanne: nemad peavad näitama, kust tuleb nende antud lubaduste teostamise raha.

Võib ka väita, et valimislubaduste analüüs annab enne hääletamist selgema ülevaate, kuidas erakondade lubadused võiksid mõjutada riigieelarvet, ja seeläbi aidata kergemini otsustada, keda valida. Samas on selge, et valimissoovituse andmine ei ole kindlasti rahandusministeeriumi ülesanne.

Rahandusministeeriumi valimislubadusi hinnastaval analüüsil oleks praktiline väärtus alles pärast valimisi, kui ametis on see rahandusminister, kelle juhitav ministeerium hakkab riigi rahakotil ka tegelikult silma peal hoidma. Seega, sellise arvutuse võiks teha pärast seda, kui koalitsioonileping on sõlmitud. Enne valimisi seab see rahandusministeeriumi asjatult poliitiliseks sihtmärgiks. Kindlasti on ministeeriumis muudki teha, kui tõrjuda võimaliku poliitilise mõjutamise kahtlusi.