Tiksuv ajastu: hirmunud Eestis ei tehta otsuseid

Eile teatas statistikaamet esimese kvartali majanduskasvu näitaja: selleks oli mannetu 1,2 protsenti. See kõik tõestab veel kord, et Eesti ei liigu edasi.

Me võime rääkida, et elu pole siin nii hull midagi, kui just sõjaks ei lähe. Ei olegi hull, aga see ei ole point! Point on selles, et Eesti ühiskond tiksub ja tiksumine ajab ühiskonna manduma. See ongi meie probleem: me ei taha algatada muutusi, sest me väriseme oma positsiooni pärast. Valitsus tahab olla võimul ja inimene tahab olla tööl.

Eesti ühiskonnas valitseb juba mõnda aega kehv õhkkond. Sellele juhtis äsja tähele­panu Skype’i endine juht ja nüüd USAs elav Sten Tamkivi, kes Memokraadis nentis: "Napi paari aastaga on totaalselt ussitama läinud Eesti avalik mõtteruum." Kusjuures Tamkivi sõnades ei olnud kodumaalt lahkunu ülbust, vastupidi, jutu mõte oli, et ta tuleb Eestisse tagasi.

Kõige ilmekamalt väljendub kehv õhkkond valitsuse tööd vaadates: suured otsused ja uue väärtuse loomine on asendunud ümberjagamise kosmeetikaga ja Excelis sobivate numbrite tsiteerimisega.

Tehke väike test: meenutage Mart Laari valitsust. Kas teile tulevad meelde erastamine, ühtlase tulumaksu ja reinvesteeritud kasumi maksuvabastuse kehtestamine, põllumajanduse ümberkorraldamine? Tollal kriitikat teeninud Laarile kuuluvad sõnad: Me kõndisime vee peal, sest me ei teadnud, et see on võimatu.  

Mis on olnud Eesti praeguste valitsejate võrdväärsed sammud – üldse mingid julged sammud – mis teile viimase paari aasta tegevusest meenuvad? Tuleb meelde vaid riigi­kogus vastu võetud kooseluseadus, kus kordki astuti välja millegi uue eest. Ja tuleb au anda, et ka riigikaitseküsimustes on tehtud olulisi otsuseid ja neid ka ellu viidud. Aga majanduspoliitika on kosmeetiline.  

Kõige kurvem on see, et kui Laari valitsuse loosung "Plats puhtaks!" viitas "endiste" minemalöömisele, siis nüüd kannavad just vanad tegijad ärksamat mõtet: meenutage endiste peaministrite teravat arvamusvooru, mis sai alguse Mart Laari reformikavaga. On kurioosne, et me tunneksime oma juhtide üle rohkem uhkust, kui meid juhiksid Siim Kallas, Mart Laar, Marju Lauristin ja Tiit Vähi.

Muidugi ei tule kogu mandumine valitsusest. Eestis laiemalt oleks kui võimust võtnud vaikiv enesetsensuur ja hirmu­õhkkond, kus inimesed kardavad oma tööd kaotada. See levib riigiasutustes laiemalt, aga juba ka eraettevõtluses, ülikoolides ja ­koolides. Inimesi on hakatud edutama mitte sellest hoolimata, et nad on nõrgad juhid, vaid just selle tõttu. Võib-olla ei olegi küsimus niivõrd ideede puuduses kui selles, et inimesed ei julge enam midagi öelda ega muuta, sest see tähendab riski võtmist, silma paistmist. Valitakse vaikiv nõusolek ülemustega.

Muidugi võib vastu väita, et majanduskasv ei sõltu meist, vaid üldisest majanduskeskkonnast. Aga mis sellest jutust kasu on? Me saame muuta ainult enda käitumist, ja just seda me peaksime julgelt tegema. Valitsus on siin võtme­rollis, sest nende käes on õigus teha otsuseid. Mäng ei ole veel kaotatud ja ideid on kas või tänane Äripäev täis. Let’s go!