Kauaoodatud muutus võib minna kalliks

Teisipäeval võttis riigikogu vastu haldusreformi seaduse, mis seab kohaliku omavalitsuse minimaalseks suuruseks 5000 elanikku. Samuti said paika ühinemisega seotud tähtajad ja toetused.

Äripäeva toimetuse meelest väärivad valitsus ja riigikogu tunnustust, et suutsid 20 aastat oodanud haldusreformiga teha esimesed olulised sammud. Samas leidub hea tulemuse juures ka vastuvõetud otsuseid, mis võinuks jätta tegemata.

Kahe aastakümnega on Eesti elanikkond palju liikunud, eelkõige väiksematest asulatest piirkondadesse, kus on suurem võimalus tööd saada ja tagada majanduslik heaolu.

Liikuvus vähendab paljude omavalitsuste elanike arvu, mistõttu olid paljud piirkonnad inimestest tühjaks jooksnud. Riigi seisukohast on haldusreform tundunud möödapääsmatu lahendus pikemat aega, väiksemate omavalitsusüksuste liitmine võiks lõpuks head lahendust pakkuda. Avaliku sektori saaks tõmmata õhemaks, kulud väheneksid ja haldamine muutuks tõhusamaks. Nii tundub ka minevat, sest seni oli alla 5000 elanikuga omavalitsusi 80 protsenti. Võiks eeldada, et haldusreform lubab lõpuks sama raha ja inimeste hulgaga n-ö teenindada rohkem inimesi. 

Samas on olnud hirm, et valdade ühinemise muudab mõttetuks osavaldade loomine. Sotsiaaldemokraadid nõudsid osavalla või linnaosa kogule õigust esindada omavalitsusi ja langetada otsuseid osavalla või linnaosa territooriumi puudutavates küsimustes, mida koalitsioon kokkuvõttes toetas. Mida osavald või linnaosa peab täpsemalt tegema hakkama, määrab juba kohaliku omavalitsuse volikogu ise. Kas selline mõte suudetakse ka ellu viia või mitte, pole veel selge. 

Äripäeva toimetus on seisukohal, et kui teha haldusreformi, siis sisuliselt ikka eesmärgiga vähendada hallatavaid omavalitsusi. Kui muutus on vaid de jure, aga de facto jääb vana kord kehtima, siis võib haldusreformi nimetada läbikukkunuks.

Omavalitsuste liitmise tõttu peavad mõned inimesed endale teadvustama, et nad kaotavad töö ja peavad hakkama uut sissetulekuallikat otsima. Samas on seadusesse lisatud helded sotsiaalsed garantiid linnapeale, vallavanemale ja volikogu esimehele, sest alla ühe aasta ametis olnu saab sisuliselt kuue kuu pikkuse palgahüvituse ja üle aasta töötanu saab 12 kuu pikkuse hüvituse.

Miks on vaja nii suurt hüvitust maksta, kui tegelikult on omavalitsuste liitmine pikalt ette teada ja ametist lahkuv ametnik võiks ühinemisajaks leida juba uue töökoha? Pigem jääb mulje, et riik üritab pakkuda kompensatsiooni ebameeldivate otsuste langetamise eest. Need, kes on nõus liitumisega kaasa minema, saavad seda võtta kui preemiat.

Reformi kitsaskohtade vastu võib öelda, et vigu võib mõnes kohas esineda, kuid peamine on muudatus ellu viia, sest muidu jäämegi muutusi ootama. Samas tuleb aru anda, et haldusreform jääb tõenäoliselt pikaks ajaks kehtima.

Haldusreformi üks eesmärk peaks olema ka raha kokkuhoid, millest selliste sotsiaalsete garantiide pakkumine õhku välja laseb. Kuigi omavalitsuste rahastamismudelite uuendamine on alles ees, siis tasub hoolikalt silma peal hoida, kuhu ja miks hakatakse riigi rahakraani suunama.