Tööjõumaksud alla, varamaksud peale

Kui koduomanike maamaks Tallinnas 2012 alguses ära kaotati, tagusid IRL ja Reformierakond mõlemad endale rusikatega vastu rinda, esitledes seda saavutust ülekohtuselt maamaksuga karistatud pealinlase õilsa päästmisena savisaarlaste ahnete karvaste käppade vahelt. Nüüd otsivad needsamad valitsuserakonnad juukseid kitkudes eelarvekuludele katteallikaid, unustades, et viimastel aastatel pole riigieelarvet ilma maksutõusudeta teha suudetud.

Äripäeva meelest on ühed maksud paremad kui teised. Eesti majandusele ja ka riigieelarvele oleks tervislik tööjõumaksude oluline vähendamine koos mõne varamaksu liigi kehtestamisega, mida OECDgi on meile korduvalt soovitanud. Maamaks on kõige käepärasem näide. Ei ole väga suurt vahet, kas maks laekub kohaliku omavalitsuse või riigi eelarvesse, avalikke teenuseid osutavad mõlemad.

Reformierakond on seda diskussiooni, niivõrd kui see on aeg-ajalt tekkinud, blokeerinud argumendiga, et meil on kinnisvara seotud suure laenukoormusega – selle leevendamiseks on siiamaani elus kodulaenu intresside osaline maksuvabastus, oma aja täiesti ära elanud relikt. Ära ei kaotata seda puhtpopulistlikel põhjustel – ja samadel ajenditel tõrjuvad paremerakonnad varamakse.

Äsja keskkonnaministeeriumis valminud eelnõu toob mõnes vallas kaasa küll maamaksu kuni kümnekordse tõusu, aga see maksutõus on vormiline, mitte sisuline. Maa hinnad ongi mitmel pool vahepeal tõusnud, aga maa hinnad on hindamise kaudu ühtlustamata, tekitades olukorra, kus teineteise naabruses asuvate maatükkide hinnad erinevad mitmekordselt. Ministeeriumi ühtlustamissoov on ühelt poolt arusaadav, teisalt aga häirib asjaosalisi, et muudatust esitletakse kingitusena maaomanikele, mida see kindlasti ei ole.

Ausam ja otsekohesem oleks tunnistada, et nii riigi- kui ka kohaliku omavalitsuse kassa vajab raha. Raha tuleb võtta sealt, kust on võtta – aga nii, et see kasvu kinni ei lööks, vaid võimaldaks lisandväärtust juurde luua. Ehk siis maksustama ei peaks mitte väärtuse loomist ja rikkaks saamist, vaid pigem vara omamist, st juba rikas olemist. Kui me maksustaksime vara – sealhulgas maad –, mis kasutamata seisab ja midagi ei tooda, motiveeriks see seisvat vara – sealhulgas maad – enda kasuks tööle panema või siis ära müüma sellele, kes sellega midagi peale hakata mõistab.

Vara suuruse hindamine võib osutuda keerukaks, aga see ei ole vastuargument, mille kehtivusega peaks lihtsalt leppima. Teine levinud vastuargument, võimalike investorite peletamine, on tõsisem. Ent varamakse ei pea ju vaatlema mitte eraldi, vaid teiste maksudega koos: kui Eestisse tulev investor peaks küll tasuma varamakse või mõnda neist, näiteks maamaksu, saaks aga samas hõlpsasti tööjõudu palgata, võiksime olla võidus.

Tööjõumaksude oluline langetus olekski see, mis ka kohaliku ettevõtja silma särama paneks ja varamaksudega leppima võiks ajendada. Et tööjõumaksude langetamine mõne teise maksu tõusu tähendab, saadakse aru. Viimaks, küsimus ei peaks olema selles, kuidas olemasolevat väärtust ümber jagada, vaid kuidas uut juurde luua. Maksud on kahtlemata selle küsimusepüstituse oluline osa.

Poliitiliselt roosa värvingu, mida varamaksudele omistatakse, võiks ära unustada. Eestis haakub maamaks kohemaid Keskerakonnaga. Tegelikult aga on maksud siiski parteiliselt neutraalsed – nagu muide riigilaengi.