Kui ettevõtlusega tegelemist on vaja varjata

Äripäev avaldas eilses paberlehes ajakirjanik Koit Brinkmanni uurimistöö Eesti suurimast jäätmefirmast Eesti Keskkonnateenused, mille enamusomanik oli suure tõenäosusega varjatult IRLile ja Reformierakonnale lähedane sõpruskond. See avalikuks tulnud juhtum viskab taas õhku valemängu kahtlused, millesse on segatud kaks Eestis pikka aega võimul olnud paremerakonda. 

Jah, see on sel aastal juba teine kord, kui ühe ja sama poliitiliselt mõjuka sõpruskonna ärihuvide varjamine saab avalikuks. Eelmine oli Arsenali kaubanduskeskuse juhtum, kus oli enda ärihuve üle nelja aasta varjanud Rain Rosimannus.

On kaks olulist küsimust, millele vastuse otsimisel jäävad ajakirjanike võimalused kahjuks piiratuks, kuid need on nii olulised küsimused, et nendele vastuse otsimisest ei tohi hoiduda. Kuidas täpselt ja kelle vahel Eesti Keskkonnateenuste enamusosaluse müügiraha jagunes ja miks ärihuve varjati?

Vastuseta on need küsimused, sest asjaosalised ise väldivad vastamist, kuigi Äripäev pakkus kõigile võimalust neile küsimustele vastata. Ainsana vastas neile küsimustele esmaspäeval pärast eilse lehe trükki minekut Rain Rosimannus. Tema kinnitusel pole ta olnud varjatult Eesti Keskkonnateenuste omanikeringis, pole osalenud enamusosaluse müügikõnelustel ja pole ka enamusosaluse müügist tulu saanud.

Teised (Anti Tammeoks, Toomas Tauts, Priit Haller ja Aivo Kangus) võimalust toimunut selgitada ei kasutanud.

Loomulikult võib öelda, et ärihuvide varjamine pole eriskummaline ja selles ei pruugi olla ka midagi taunimisväärset, kui osa ettevõtjaid ei taha enda osalust avalikkusele näidata. Eesti Keskkonnateenuste juhtumi puhul sellisest põhjendusest aga ei piisa.

Esiteks sõltub jäätmeäri edukus muude tegurite kõrval ka poliitikute langetatud otsustest. Üks motiiv võib olla enda majandushuve varjates saada poliitikutelt soodsaid otsuseid nii, et nende otsuste tegelikku kasusaajat avalikkus ei tea.

Eesti Keskkonnateenuste kontrollimisega seotud sõpruskond on olnud väga heas kirjas Reformierakonna ja IRLi juhtpoliitikute silmis. Neid on määratud olulistesse nõukogudesse ning jäätmemajanduse jaoks olulist keskkonnaministri kabinetti on alates 2007. aastast kontrollinud Reformierakond ja IRL.

Teine osaluse varjamisega haakuv teema on osaluse saamise lugu. Eesti Keskkonnateenuste omanik oli Heiti Hääle suuromanduses olev Alexela Grupp. Alexela otsustas ettevõtte müüa ja tegi seda kahes osas. Ametlikult olid ostjad jäätmefirma juhid, kuid tegelik omanikering võis olla hoopis laiem.

Alexela kontserni tegevus sõltub samuti poliitikute otsustest. Seetõttu on avalikkusel oluline teada, mis tingimustel ja kuidas täpsemalt tekkis Alexelale kuulunud ettevõtte omanikeringi Reformierakonna ja IRLiga seotud sõpruskond.

Ühe õppetunni tulevikuks on aga Anti Tammeoks enda tegevusega poliitikutele andnud. Eestis võiks muutuda heaks tavaks, et koalitsiooni muutudes roteeruvad ka ministrikohad erakondade vahel. See aitab natukenegi maandada korruptsiooniski, kui üks valdkond ei jääks pikaks ajaks ühe partei kureerida.