Riik soodustab õpitud abitust

Ent vaadakem ka teist, toimetuse hinnangul tervemõistuslikumat poolt. Jah, võib-olla pole 2 miljonit eurot tuhatkonna noore tööleaitamise eest isegi ülearu kõrge hind, eriti kui meeles pidada, et oleme väike vananeva rahvastikuga riik, kus iga kätepaar on kõrges hinnas. See loogika ütleb, et iga noort tuleks siinmail hoida igal juhul.

Magavale kassile hiir suhu ei jookse

Ent kainem ja turuliberaalsem mõtlemine ütleb, et selles valdkonnas pole riigil ära teha just eriti palju. Need noored, kes tööturule siseneda soovivad, sisenevad sinna niikuinii. Kas nad teevad seda pärast maailmale tiiru peale tegemist – olgu siis vahepeal rahateenimise eesmärgil Austraalia farmis tööd tehes või Hispaanias apelsine korjates – või otse kutse- või ülikooli lõpetamise järel, see on juba nende endi otsustada. Asjad paneb siin paika pigem noore inimese enda otsus, perekonna ja sõprade mõju ning kogunev elukogemus, mille abil korrigeeritakse esialgseid illusioone. 

Kujutada ette, et riik saab siin noore inimesi jaoks teab kui palju ära teha, on naiivsevõitu. Kes tahab tööd teha, peab ikka ise astuma selle esimese sammu. Muidugi võib riik omalt poolt jagada informatsiooni, aga selle nappuse üle saab küll tänapäevases Eestis vaevalt keegi kurta. Rohkem kui kontakti riigiga on tööturule siseneval noorel vaja informatsiooni tööandjatelt – ja selle hankimisel tuleb ikka inimesel endal aktiivne olla. Magavale kassile hiir suhu ei jookse.

Sellega ei mõtle me, et riik peaks mittetöötavatest noortest üle või läbi vaatama. Äkki on informatsiooni paremast liikumisest riigi ja omavalitsuste vahel mõnele noorele tõesti ka abi. Ent tõeline probleem on mujal: haridussüsteemi ümberkujundamine selliseks, et see vastaks tööjõuturu vajadustele kümne, kahekümne aasta pärast ja sealt edasigi. Teatav paradigma muutus on juba toimunud: arusaam, et konkreetsete oskustega spetsialistil on tööturul märksa kergem oma kohta leida kui mõnel ülikoolidiplomi omanikul, on avalikus ruumis kodunenud. Mida arvab asjast kõrge enesehinnanguga Y-generatsioon ja pärast seda tulevad põlvkonnad, on muidugi keeruline küsimus. Vaevalt, et nad eriti Ossinovski panuse peale loodavad. Ja nõnda nagu liigne vanemlik hool, võib noorele kahjulik olla ka riigi ülearune tähelepanu, sest see tekitab õpitud abitust.