Ümmargune null

Tunnike enne seda, kui riigikogu rahanduskomisjon andis teada uue maksupaketi lõplikust kokkusaamisest, ilmus Äripäeva veebis esimene osa arvamusuuringust pealkirjaga “Hinnang maksupoliitikale – hävitav”. Uuringu teised osad ilmusid Äripäeva veebis eile (loe siit ja siit) ning lühendatud kujul paberlehes. 

Ettevõtjate ja arvamusliidrite hinnang valitsuse tegevusele näitab, et Reformierakonna võimult tõrjumise joovastus on asendunud valusa pettumusega Keskerakonna juhitava valitsuse poliitikas – õigemini selle puudumises. Valitsuse maksupoliitikat iseloomustatakse sõnadega täielik absurd, vastandlikud tõmblused, maksudega käkerdamine, igavene jama, ebamäärane visklemine, abitu lahmimine jts, paljud küsitletud ütlevad otsesõnu: maksupoliitikat lihtsalt pole.

Selle karmi hinnangu andja on Eesti vaimne eliit: arvamusliidrid, juhid ja ettevõtjad, kelle poole Äripäev pöördus. 350 küsitletust vastas ajalehe küsimustele lühemalt või pikemalt ligemale sada tuntud ja mõjukat nime. Valdavalt leidsid nad ka, et Keskerakond pole kaugeltki suutnud oma korruptiivse minevikuga lõpparvet teha. Samuti peetakse ebaõnnestunuks vene ja eesti valija lähendamist, mis võiks ju olla just kõige edukamalt vene hääli toonud erakonna ülesanne.

Vastupidi, Keskerakonda nähakse lõhe süvendajana ning ei usuta, et sõnumid eesti- ja venekeelsele valijale võiksid ühtlustuda. Ümmargust juttu armastaval ja Keskerakonda juhtival Jüri Ratasel on, mille üle mõelda: ümmarguse jutu hinne kipub olema ümmargune null. 

Äripäeval ei jagu peaministri partei jaoks teab kui palju kaastunnet. Leiame, et hinnang on pigem adekvaatne kui liiga karm. Põhjusi, miks valitsuse tegevus on olnud nii vastuoluline, konarlik ja amatöörlik, on mõistagi mitu. Esiteks on pikad opositsiooniaastad kahandanud erakonna vaimset kapatsiteeti: üks asi on opositsioonis istudes kuulutada, kui halvasti kõik on – hoopis teine ise paremini teha, kandes valitsusvastutust. Valitsemist õpitakse n-ö käigu pealt ja ränkade vigade hinnaga.

Ent see on vaid kõigest pool kogu murest. Suurem häda seisneb selles, et valitsusel puudub absoluutselt igasugune pikaajalisem vaade. See omakorda pole aga enam üksnes Keskerakonna probleem – samamoodi suhtus valitsemisse ka Reformierakond. Võimule saades saab eesmärgiks võimul püsimine ja võimalikult hea tulemuse tegemine järgmistel valimistel – olgu need järgmised siis parasjagu kas kohalikud, riigikogu, europarlamendi või presidendivalimised. Nii valimislubadusi kui ka koos nendega maksumaksja raha jagatakse selle ja üksnes selle ühe sihiga.

Eelmist valitsust juhtinud reformierakondlane Taavi Rõivas ütles otse välja, et Eesti ei vaja mingisugust suurt narratiivi. Jüri Ratas on selle koha pealt targu suu üldse kinni hoidnud. Olgu narratiiviga, kuidas on – valitsus ei ole jõudnud isegi mitte Eesti ees seisvate suurte küsimuste esitamiseni, rääkimata neile vastamisest. Kuidas me saame hakkama kahekümne aasta pärast, kui üks makse maksev tööinimene peab ülal kahte mittetöötavat? Mismoodi reformida tervishoiusüsteemi, nii et sinna ei peaks iga paari aasta tagant tuimalt miljoneid sisse toppima, et natukenegi ravirahu saaks? Ja last but not least: kui paksu või õhukest riiki me ikkagi saame ja suudame pidada? Valitsuse plaan neis asjus on ümmargune null.