Jüri Ratas, ärge andke ahvatlusele järele

Rahandusministeeriumi kerkinud majandusprognoos kõlab ministeeriumidele nagu kutsuv kell soovide enampakkumisele. Äripäev kutsub valitsust üles olema riigieelarve tegemisel pigem tark kui lahke, andma raha välja hädapärast ja edaspidiste kulude piiramiseks kärpima tegelikult riigiaparaati.

Rahandusministeeriumi prognoos on küll pankade omast optimistlikum, aga ka hilisem. Märgid näitavad, et majanduses võtab pidu kvartal kvartali järel tuure juurde ja nii võib 4,3 protsenti kasvu aasta lõpuks ka täis tulla. Ja isegi kui rahandusminister Toomas Tõniste soov on, et riik järgmisel aastal kasvavate tulude juures kulusid ei kasvataks, ei julge enne uskuda, et nii läheb, kui see mustvalgel kirjas on.

Eelarvega miinusesse minekut oli peaminister Jüri Ratasel aprillikuises “Aktuaalses kaameras” väga raske välja öelda, nüüd ähvardab riigikassasse voolav raha selle aasta miinust siluda. Nii võib kergesti tekkida usk oma imevõimetesse. Kiirelt tekkinud uhke majanduskasv on aga meie enda kätes vähem, kui see meile meeldib, ja nii kainelt tuleks seda võttagi.

Naaberriikide hea seisu kõrval annavad majanduskasvu suure osa riigi ehitustellimused, eelkõige nende varasem takerdumine. Sellele on raske kätt ette panna, sest ELi struktuurifondide raha jagamise tagumine piir aastal 2020 juba paistab ja kahju on ju head raha raisku lasta. Seesama piir paneb valitsuse ja ehitajad varsti uude reaalsusse niikuinii. Seni aga lükkavad riigi ehitustellimused üles nii tööjõu kui ka materjalide hinna, nii et sama raha eest saab kätte vähem ruut- ja kuupmeetrid objekte.

Kokku 3,5 miljardi euro kasutamine toppas mitu aastat, ja siin võib vabalt näpuga eelmise valitsuse peale näidata. Nende ajal näitas riigi investeerimispoliitika oma tõelist palet: pole euroraha – unustage ehitustööd. See, kuidas ehitusfirmad rahata aastatel hakkama saavad, on nende enda asi.Kuigi lõpuks käima läinud euroehitustööd on möödapääsmatus, on ülioluline, et riigi tellimused ikka investeeringu nime välja kannaks, mitte puhtalt kuluks ja valimislubaduseks ei osutuks. Üürimajade projekti raha võib küll tulla n-ö liidust, aga selle kasulikkus muutub tõusvate ehitushindade juures kaheldavamaks kui varem. Sama küsimus tekib Riisipere–Turba raudteelõiguga, milleks on kavas kirjas 8 miljonit eurot.

Kui me peame 8 miljonit väikeseks summaks, siis on tõesti mõistetav, et riigiaparaadi kokkutõmbamine nii kiduralt läheb. Seal on iga koha kohta summa aastas veel väiksem. Siin maksab eeskuju võtta erasektorist, keda tööjõupuudus pani lahendusi otsima. Kui ettevõte investeerib masinatesse, siis sama tulemuse juures inimeste arv ettevõttes väheneb.

Riigil on aga teisiti läinud, kogu meie e-kuulsuse juures, mida turvariskiintsident loodetavasti kinnitab, mitte ei kahanda, pole inimeste arv süsteemis vähenenud. Siin võiks aidata Mailis Repsi tüüpi lahendus. Samasuguse selge piiri, nagu oli plaan panna peale põhikooli lõpetajale, peab panema ka ametnike arvule. Ja samamoodi võib kvoodi üle vaielda, on see siis 4,5, 5 või 5,5 protsenti, aga mõte jääb samaks.