Ise valin, millega kütan

Ain Hanschmidti ja Enn Pandi Eesti Gaas on sattunud teravasse vastuollu Kristjan Rahu Utilitasega – see on harvanähtavalt prominentne vastasseis, milles kumbki kaitseb selgelt oma ärihuvi. Ent laiemas plaanis küsimus on põhimõtteline, sest puudutab konkurentsi.

Äripäeval on üsna ükskõik, kas Tallinna kodusid ja ettevõtteid kütab soojaks Utilitas või Eesti Gaas – peaasi, et konkurentsitingimused oleksid võrdsed ja õiglased ning kummalegi osapoolele ei loodaks põhjendamatuid eeliseid. Praegu paistab, et Tallinna linnavolikogu määrus kisub tekiserva Eesti Gaasi pealt ära Utilitase poolele.

Jutt käib määrusest, millega linnavalitsus muutis kaugküttepiirkondade jaotust ja seadis gaasiküttele uued piirid. Muudatuse tulemusena kaotas Eesti Gaas 700 klienti – selle hulga eraisikute pärast hakataks vaevalt lärmi lööma, kuid tegemist on ettevõtetega.

Nende ettevõtete poolt vaadates on aga seis selline, et kui nad tahavad detailplaneeringu algatada ja kooskõlastusi saada, siis on nad sunnitud gaasiküttest loobuma ja ühinema Utilitase kaugküttesüsteemiga.

Vaidluse tausta moodustab kaugkütteseadus, mis lubas jõustumise ajal valitud energiaallikat edasi kasutada. Praegu on käsil selle seaduse muutmine. Eelmisel aastal algatatud eelnõu teine lugemine katkestati. Äripäeva tähelepanu köitis aga lõik eelnõu seletuskirjast, milles viidatakse, et ettevõtjad ja tarbijad ei pruugi käituda ratsionaalselt – seda ilmestavat tõsiasi, et paljud soovivat pärast lokaalküttele üleminekut kaugkütet tagasi. Lisatakse, et optimaalselt töötav kaugküte on majanduslikult kasulikum ja ka parema varustuskindlusega.

Viimase märkuse taust paistab olevat pärit ajast, mil Eesti Gaas oli tihedalt seotud Gazpromiga. See on aga tänaseks muutunud. Muidugi, mitte ükski seadus ei keela Eesti Gaasi tänastel Eesti omanikel ettevõtet jällegi kellele tahes maha müüa. Ent see õigus on mis tahes ettevõtte mis tahes omanikul ning seetõttu ei saa seda kõneks olevas juhtumis argumendina tarvitada. 

Tõsi, keskkonnakaitselised argumendid on jällegi kaugkütte poolel. Samuti on arusaadav see, et kui üks piirkond on otsustanud investeerida ühe küttevariandi infrastruktuuri loomisse, siis ei ole majanduslikult mõttekas igale poole rajada kahte süsteemi korraga. Mõistetav on ka see, et nii linn kui ka riik soovivad küttesüsteemide rajamist strateegiliselt planeerida: asjakohase taristu rajamine sinna, kus seda veel ei ole, on mahukaid finantse nõudev ettevõtmine ja siin teevad energeetikaettevõtted nii kohaliku kui ka riigivõimuga koostööd.

Aga selle üle, mis on majanduslikult kasulikum – ja ka parema varustuskindlusega – võiks ikkagi otsustada tarbija, mitte linn või riik. Kui mõni eraisik võibki lühiajaliselt endale kahjulikke otsuseid teha, on see tema enda vastutuse ala – ettevõtted aga oskavad enamasti täitsa hästi raha lugeda ega vaja selles asjas abi ei linnalt ega riigilt. Sundida ettevõttest klienti ühelt süsteemilt teisele üle minema olukorras, kus taristu on olemas, ei ole kindlasti mõistlik. Kui üht või teist küttesüsteemi kohapeal olemas ei ole, siis ei ole kliendil tõesti valikut – omalt poolt ta vaevalt vajaliku infrastruktuuri loomisse panustada soovib.